Märt "õpetab" täna, kuidas tähelepanu kaotada. Eks see ole kõigi blogijate mure, tahad ju, et sind loetaks ja kaasa mõeldaks. Mulle tulid meelde ajakirjandusgurude August Pähklimäe ja Juhan Peegli õpetused algajatele leheneegritele.1.Pealkiri - peab olema suhteliselt lühike ja lööv (reegel, mille vastu ma isegi siin blogides korduvalt eksinud olen).
2.Sissejuhatav lõik - peab sisaldama midagi intrigeerivat ja üllatavat, et tekiks huvi edasi lugeda. Aega on kõigil vähe ja seda selleks raisata, et vaadata, kas üldse tuleb mingi iva, ei taha enam keegi.(Kuna blogi on rohkem päevik, ei saa sellestki reeglist alati kinni pidada, mõtted jooksevad oma rada.)
3.Sisu ise - seosetu heietamine tüütab kohe.
4.Kokkuvõte - ammu juba on selgeks tehtud, et inimesele jääb meelde see, mida ta jutust viimasena kuulis või luges. Seepärast ongi kasulik lõpetada mingi lööva lausega.
Tänan tähelepanu eest!
10 kommentaari:
Kui inimesed üldse tänapäeval vähe loevad, pigem haaravad pealkirju, siis blogi juures on määrav ka postituse pikkus. Liiga pikka ja tihedat teksti mina lugeda ei viitsi. Ei suuda ka lugeda tumedal või kireval taustal olevat teksti. Lõigud peavad olema! Hea on, kui tekib mingi küsimus või kaasamõtlemine.
Kuule, kui ma ka päevikus ei saa olla mina ise, siis on küll kuri karjas. Peaksin päevikut ka siis, kui keegi seda ei loe. Ega ei loetagi ju ka, aga mulle on mu päevikut iseendale vaja. Kui ma ikka tahan heietada, siis ka heietan. Meedias peatoimetaja mõelgu müügi-või muule edule.
Tiiu!
Muidugi tohid sa heietada! Küsimus polnud ju sinu heietustes, vaid lugejaskonnas.
Ka pikk sissekanne võib olla lugeja jaoks köitev kui autor suudab pinget üleval hoida. Olenebki sellest, milleks autor selle sissekande kirjutab, kas oma mõtete kirjapanemiseks või teistele kaasamõtlemiseks.
Ingrid, Kukupai väitis, et see on kõigi blogijate mure, mina püüdsin selgitada, et mul taolist muret ei ole.
Ehh, vahel on mul küll tunne, et kõige kindlam viis tähelepanu saada on kirjutada millestki, millele kirjutaja ei taha üldse suurt tähelepanu saada, et aga just seetõttu on kirjutis avameelsem ning ka emotsionaalsem, kukub kõik välja vastupidi.
Minu blogi oli kunagi topis umbes 40ndal kohal, nüüd kusagil 90ndal vist. Tähendab, kaotan tähelepanu. Ise olen ses suhtes lausa rahulolev, sest see on ju loogilisem kui suur tähelepanu.
Mina ei saagi aru, mille alusel lood toppi jõuavad ja pole tähtis ka. Mul on palju parem meel, kui keegi minuga kaasa mõtleb ja minu kirjutatu talle korda läheb.
Enamasti puudutavad teisi just need asjad, mis on hingega ja südamest kirjutatud.
esimeses blogtrees figureerisin auväärses esikümnes ;P ise ka imestasin, sest midagi spetsiaalset ma selle jaoks ei teinud.
mingi Postimehe loo alusel olin pool aastat tagasi naisblogjate esikümnes. okei, see üllatus oli pisut väiksem.
kus ma praegu olen, pole aimugi ja ausalt öelda ei vaevu ka uvi tundma, sest tegelikult pole see ju tähtis. vähemalt minu jaoks.
see pealkirjade värk muidugi töötab. vahepeal ignoreerisin seda reeglit teadlikult, taaskasutades ühte ja sama pealkirja sufiksiga "vol something". tulemus - ei, nad ei läinud ära.
lugejate arv vähenes mõnevõrra siis, kui postituste arv kahanes ühele-kahele nädalas.
nii et perioodilisus tundub olevat üks olulistest faktoritest.
ise valin blogisid, mida pidevalt loen, kolme kategooria alusel - sisu, stiil ja teksti liigendamine, sest nii naljakas, kui see ka pole, see ON oluline!
ja nüüd lõppu üks lööv lause:
heh, vanaks jäänud, palju lobisema akanud ;P
Loevad või mitte, aga kui sa ühe poliitiku teemasse kahesõnalise kommenaari kirjutad, siis on massiliselt blogi avajaid.
Olen seetõttu poliitikutega vait olnud, muidu ehiks end nagu võõraste sulgedega. Eile Mart Laari juures aga ei suutnud vait olla ja kohe sai minu blogi hulga klikke.
Kahju, et mul blogis midagi tarka öelda polnud, niisama naistejutud!:-(
see, mis on ajakirjanduse teaduse järgi öige, on yks asi - need on teaduslikult välja töötatud nipid lugejate vöitmiseks...ma arvan, et siin on hea, kui me ise teeme vahet, kellele, me kirjutame, ja kas me tahame, et lugejad tulevad...Kui me tahme, siis on kena neid kenasti ka vastu vötta - et neil oleks lihtne meie juurest infot ja emotsiooni saada - ja siis peaks olema blogi nagu ajakirjanduliku reeglistiku järgi tehtud...Kui me aga kirjutame oma päevikut, mida vahel söbrad piiluvad, siis on teine lugu...siis oleme me vabad, ja vöime olla kodused ja just sellised nagu oleme hommikul voodist töustes vöi öhtul hambaid pestes...
Kuigi, pean tödema, see pealkirjade panemise kunst aitab mötteid sättida...See on päris hariv, et kuidas öelda oma sönum yhe lausega... ja kuidas väljendada end nii, et ma paremini arusaadav oleks...Mina mötisklen nendest asajdest pidevalt ja katsetan ka...ja olen Ramloffiga nöus ses osas, et millele ma nagu tähelepanu eriti ei soovi, need lähvad avalikult hästi kaubaks ja vastupidi. kummaline, aga nii on.
Postita kommentaar