Vana tõde, et kui sul on mure, tuleb seda kurta õigetele inimestele. Meie mure oli suur - Tupsule vaja kiiresti lasteaiakohta. Teatavasti on Tallinnas kohajärjekorras ligi 700 last, nii et murele lahendust leida tundus pea võimatu. Esimeses kohas, kuhu pöördusime, kuulati ilusti ära, võeti lapse andmed ja lubati, et kui keegi kohast loobub, saame väljaspool järjekorda. Siis aga algas üks keerutamine - küll vaja lisadokumente, küll muud. Lõpuks öeldi hoopis, et tooge paberid siia, meil 70 last ootamas, paneme järjekorda. Noh, koolimineku ajaks siis oleks koht leidunud.
Juhtusin pühapäeval mainima muret ühele tuttavale kasvatajale. Tema ütles, et tulgu me kohe nende juhataja juurde, neil jääb koht vabaks ja ehk ollakse nõus võtma. Ainuke probleem - vaba koht on koolieelikute rühmas, Tupsu aga alles kolmene. Natuke raskevõitu tema jaoks. Läksime siiski maad kuulama.
Lasteaed ise on kena väike, värskelt roheliseks värvitud, parasjagu käimas välisseinte täiendav soojustamine. Asukoht ka igati sobiv, just emme töölemineku trajektooril.
Juhataja ja asetäitja võtsid meid kenasti vastu ja pakkusid koolieelikute rühma asemel teise variandi - noorem aiarühm, kus on vähe lapsi, samas kõik just kolmeaastased. Aga - rühma töökeeleks vene keel. Kasvataja oskab eesti keelt ka, teisi eesti lapsi ka päris mitu. Natuke mõtlema paneb, laps niigi kakskeelne, nüüd siis kolmas keel juurde. Aasta pärast saaks üle minna eesti rühma, sealt lähevad pooled kooli. Siis Tupsu ise ka juba vanem ja targem, peaks hakkama saama.
Mis seal ikka, muidugi olime nõus. Niisiis on esmaspäevast meie peres jälle lasteaialaps.
5 kommentaari:
Mina rõõmustaks, teil on vedanud just selle kolmanda keele suhtes.Ühelegi lapsele uus kogemus ei ole liiast. Kui ta on teil veel andekas ka, siis võiks topelt rõõmustada.
Loodame, et on ka keelte koha pealt andekas, muusikas on
Praegu alles juhtus lugu, kus lapsel oleks võimalus olnud filmis osa saad, kuid kuna ta käis venekeelses lasteaias, oli ta emakeelel juba aktsent juures.
Väga varases lapseeas omandab laps võõrkeele laitmatult, vahel aga võib see toimuda millegi arvelt.
Meie pere põnn käib lasteaias, kus kõik rühmad on segarühmad: lapsed 2,5 aastast kuni kooliminekuni.Õpetamine käib nagu vanasti väikestes maakoolides, et üks osa pannakse tegema mingit käelist tegevust, mida jälgib siis kasvatajaabi e. söögitädi, õpetaja aga läheb teise nurka suurte lastega tähti ja numbreid õppima.
Pidavat olema nagu väike perekonnamudel.
aga on ka olemas sellised kodused hoidjad.
kas neid polnud võimalik kuidagi rakendada ja siis õige paiga vabanedes otse sinna minna. mida väikem on laps, seda vähem soovitaks talle muutusi. ükskõik kui virk ja kraps ka ei oleks.
Kodune hoidja küsib sellist palka, mida me ei suuda kuidagi maksta. Ja minu ema on juba nii vana, et ei jaksa enam pidevalt last hoida.
Postita kommentaar