Naine kaevul

Külas elas naine. Ta oli siia tulnud mujalt, ta ei tundnud külas kedagi ja külaelanikud ei kiirustanud temaga tutvust tegema ega teda omaks võtma.

Hommikuti käisid naised kaevult vett toomas. Nad lobisesid omavahel elavalt, kuid keegi ei küsinud võõra arvamust, ei pöördunud tema poole, ei rääkinud talle viimaseid külauudiseid. Ja kui naine ise püüdis juttu alustada, ei tehtud temast välja. Mida olekski temal, võõral, rääkida? Mis uudiseid temal oleks olnud, mis teisi huvitaksid?

Tasapisi võõrdus naine rääkimisest hoopiski. Ta ei läinud ka enam koos teistega hommikul kaevule, vaid keskpäeval, siis kui oli palav ja teised istusid kodus varjus. Naine leppis sellega, et ta on võõras, tema tegemised ei huvita kedagi.

Ühel päeval, kui naine taas kaevule läks, oli seal üks mees. Mees pöördus tema poole ja küsis juua. Naine ehmus - kuidas küsitakse juua temalt, võõralt, kellega keegi rääkidagi ei taha? Kuid mees kordas oma palvet. Naine andis talle juua. Siis hakkas mees temaga rääkima, küsima igasuguseid asju tema elust ja külast. Alguses vastas naine talle vaevaliselt - sõnad olid peaaegu ununenud... Siis aga üha vabamalt ja vabamalt. Kui nad siis koos küla poole kõndisid, pani naine tähele teiste külanaiste uudishimulikke pilke - tema, kellest kõik olid juba arvama hakanud, et ta ei oskagi rääkida, vestleb nii elavalt kellegi võõraga?!

Naine kiirustas peaaegu jooksujalu teiste juurde. Nüüd oli ka temal millestki rääkida! Ja teised kuulasid teda!

Sellest päevast algas muutus. Naine hakkas taas koos teiste naistega hommikuti kaevul käima, tasapisi said lühikestest vestlustest pikad jutuajamised. Naine ei olnud enam võõras.

Ta tundis end nagu närtsima kippunud lill, millele oli õigel ajal valatud kosutavat kastmisvett.