Šokiseisund

Viimastel päevadel on muuhulgas siin blogimaailmas olnud juttu ka õnnetusjuhtumite kajastamisest ajakirjanduses. Ajakirjanikule antakse ülesanne juhtunust kirjutada ja loomulikult tahab ta saada kommentaari ka õnnetuseosalistelt või nende lähedastelt. Aga sageli ei osata arvestada, et õnnetus põhjustab nii asjaosalistes kui ümberolijates šoki. Šokis inimeselt adekvaatse kommentaari saamine on ju võimatu!

Šokk väljendub eri inimestel erinevalt ja on erineva kestusega.

Kõige lihtsam on šokki ära tunda siis, kui inimene läheb endast välja, karjub, nutab, mida iganes. Sel juhul on ajakirjanikul muidugi kõige kergem kirjutada, et kommentaari polnud võimalik saada.

Teised muutuvad apaatseks, ei reageeri ümbrusele, sulguvad endasse. Ka siis on kirjutaja üsna lihtsas olukorras.

Nendel juhtudel on muidugi ajakirjaniku aususe ja eetika küsimus, kas ta kirjutab, et sündmuse kajastus jääb paraku ühekülgseks, kõiki asjaolusid ei ole veel teada või jätab selle mainimata.

Kuid šokil on veel üks, kõige raskemini tuvastatav vorm - inimene võib väliselt jääda täiesti endiseks, käituda pealtnäha täiesti mõistuspäraselt, teha õigeid asju õigel ajal ja kohas, nagu ei puudutakski juhtunu teda eriti. Ta võib juhtunut isegi üksikasjalikult ja kiretult kirjeldada. Ajakirjanik vaeseke lähebki liimile, paneb jutu kirja ja serveerib seda kui asjaosalise seisukohta. Tegelikult on siin aga tegemist nähtusega, mida kriisiteooria nimetab hilistunud šokiks. See tähendab, et inimesele pole juhtunu veel päriselt kohale jõudnudki, ta pole oma sügavamates teadvusesoppides sellele veel reageerinudki. Ja kui siis reaktsioon tuleb, võib see olla palju valulisem ja sügavam kui eelmistel juhtudel. Siis ei suuda ta isegi uskuda, mida ta öelnud või teinud on, mõnigi väljaöeldud mõte või tunne pole üldse see, mida ta tegelikult läbi elab. Aga ajalehes on juba kõik kirjas....

Ajakirjanikud, kes peavad kirjutama õnnetustest ja traagilistest juhtumitest, peaksid kindlasti enne tutvuma kriisiteooria põhialustega ning asjaosaliste võimalikku šokiseisundit arvestama, siis suudaksid nad kirjutada objektiivsemaid lugusid, mis inimestele hilisemal lugemisel uut südamevalu ei põhjustaks.