Pinnisin juba pikemat aega üht ehitustööd tundvat sugulast, et tuleks ja vahetaks mu majal laguneva välisukse ära. Uus uks ka täitsa olemas, ootab ainult ette panemist. Käis ja vaatas, arvas, et poole päevaga saab hakkama. Kui aega leiab, eks siis või selle töö ette võtta.Suvi läks, sugulasel seda poolt päeva kuidagi vabaks teha ei õnnestunud. Küll vaja tööl käia, küll trenni teha ja võistlustele minna. Kui siis aega olekski olnud, sadas parasjagu paduvihma. Sai suvi otsa, arvas sugulane, et peaks puhkuse võtma, otsis netist viimase hetke safarireisi Aafrikasse ja tõmbas minema. Aga uks juba nii hullus seisus, et samahästi võiks teki sinna avasse riputada.
Täna siis vaatasime tütrega, et enam pole midagi parata, tuleb see töö ise ära teha. Töövahenditest oli meil kasutada haamer, kirves, paar kruvikeerajat, peitel ja saag. Ahsoo, üks väiksem kang ka.
Tõstsime vana ukse eest, nii kui maha viskasime, nii laiali lagunes.
Järgmine mure oli - kuidas vanad piidad niiviisi ära võtta, et ülejäänud maja kaela ei kukuks. Üritasime siis hästi ettevaatlikult kangutada. Aega võttis, aga asja sai. Alumise piida alt kraapisin ämbritäie sodi välja, tühiku täitsime tellistega ning võiski uut ust sobitama hakata. Selleks ajaks jõudis poeg ka töölt koju. Kirus mis ta kirus, aga appi tuli. Isegi höövli leidis garaažinurgast üles.
Kokkuvõttes kuluski pool päeva, aga uks on ees. Paar pisiasja nagu lingi ja luku panemine, jäävad homseks. Värvida tahaks ka.
No saab näha, mis näo mu ehitusspetsist sugulane teeb, kui safarilt tagasi jõuab!
3 kommentaari:
Küll te olete tublid!
vinged tüdrukud :) ja poiss :)
oma väike tööriista kast peab ikka ühel daamil kodus olema. ma ostsin endale osegi lillelise haamri, et oleks löbusam remonditöid teha :)ikka ise.
Mulle tuli meelde üks mu kursusekaaslane, kes olude sunnil pidi palju füüsiliselt rasket tööd tegema. Ja siis ta ei mõelnud mitte, et "oh oleks mul mees"(ta on üksik), vaid et "oh oleks ma mees!"
Postita kommentaar