laupäev, 30. mai 2009

Kus on su süda...


Kui kuu vähem kui kaks aastat tagasi alustasin seda blogi, oli esimene lugu sellest, kuidas käisime Nissis Laine Villenthali juubelisünnipäeval. Tänagi tulin Nissist, viimselt kohtumiselt Lainega.

Vaimulike kontsentratsioon Nissis oli täna kindlasti kõrgem kui Saku Suurhallis. Ametivendi ja -õdesid oli tulnud lähedalt ja kaugelt, lisaks suur bussitäis rahvast Pindist, kus Laine töötas jutlustajana ja õpetajana 40 aastat (enne seda oli ta veel 10 aastat Missos), ning loomulikult kohalik rahvas, sest viimased viis aastat oli ju Laine tagasi oma kodukohas. Kirik oli puupüsti täis.

Täna räägiti palju sellest, kuidas Laine oli kogu oma elu pühendanud kirikule, kuidas ta juba väikese lapsena oli kadestanud kirikuõpetaja head elu, sest tema saab ju olla kirikus nii palju kui tahab. Kuigi tegelikkus nii kena ja roosiline polnud, ei kahetsenud Laine kunagi tehtud otsust. Olla Eesti esimene naisvaimulik polnud kindlasti kerge. Peab aga ütlema, et ega Laine ise ennast sellesse ametisse ei pakkunud, tema ordineerimist taotles tollane Pindi kogudus ning Võru praostkond. Järelikult usaldati teda nii palju.

Mina aga mõtlesin inimesele, keda tundsin viimased kakskümmend aastat. Alati sirgeseljaline, südamlik, alati leidis õiged sõnad õigel kohal... Just viimastel aastatel avastasime üllatusega, et meil on ka tavaelus olnud palju kokkupuutepunkte, millest me teadlikudki polnud. Mälestused samadest kohtadest ja samadest inimestest eri aastakümnetel, Ellamaa, meie mõlema lapsepõlvemaa...

Laine lihtsuse, loomulikkuse ja otsekohesuse ees taltusid ka kõige upsakamad, Laine olemus pani end austama ja armastama. Sellest annab tunnistust kasvõi see, et kuigi oli olemas auto, otsustasid ametivennad spontaalselt, et kilomeetrise tee kirikust kalmistule läbib Laine kirst nende kätel. Võimas oli see minek läbi õieehtes Nissi, kirikulaulude kajades.

Kirstukatteks Laine omakootud vaip Meie Isa palve sõnadega, peotäied mulda matuselistelt... Kalm kattus mitmekordse pärgade ja kimpude kihiga. Vaikselt põlevad küünlad, hüvastijätuhetked ning veel väike meenutamise ja ühesolemise aeg Nissi palvemajas, kus Laine oma viimased aastad elaski...

Lisatud 31.05 kl 23.35   Pildid on siin, pildistas Endel Apsalon

Miks ma aga esimesele loole panin pealkirjaks "Rõõm ja mure on kaksikvennad"? Sest päev pärast Laine juubelipidu saadeti Järva-Madisel viimsele puhkusele sealne vaimulik Pille Salveste ning matuseliste hulgas oli ka Laine. Nüüd aga on vastupidi - homme peab üks teine vaimulik oma suurjuubelit...

Kommentaare ei ole: