neljapäev, 21. mai 2009

Vaesusest ja väljas söömisest


Käisime eile Tupsuga väljas söömas. Lihtsalt - teisi kodus polnud ja meil läks linnas kaua aega, ei olnud mingit viitsimist veel poodi kapata ja kodus sussitama hakata - päris öösel ju ka ei söö...
Koht ei olnud Tallinna kõige kallimate hulgas, aga kõige odavam ka mitte. 
Rahvast eriti polnud ja meie vist ainukesed eestlased seal. Põhiosa olid soomlased.
Selja taga istus üks Soome paar, kes siis muu hulgas arutas, et ega need eestlased vist nii väga vaesed olegi, näe, mõni saab endale isegi sellises kohas söömist lubada...
Oli tahtmine midagi nähvata, aga otsustasin mitte välja teha.

Kuuldud kõnelus aga pani mõtlema - mis see vaesus siis on ja miks meist selline pilt on tekkinud?

On minulgi aegu olnud, mil kodunt väljas söömas sai käia ainult sõprade ja koostööpartnerite lahkel kutsel ning nende rahakoti toel. Kodus aga pidi hoolega sente venitama, et pere söönuks saaks ning ka järgmisteks päevadeks jätkuks. Mine tea, see aeg võib veel tagasigi tulla...

Just sel ajal sattusin lugema Maria von Trappi raamatut, kus ta kirjeldab oma ja pere elu esimestel aastatel Ameerikas. Need ei olnud kerged ajad. Kui siis keegi oli neid haletsenud, et nad nii vaesed on, oli Maria selja sirgu löönud ja teatanud: "Me pole vaesed, meil lihtsalt pole praegu raha!"

See mõte ja suhtumine mulle meeldis. Võtsin selle kohe omaks ja tunduvalt kergem hakkas. Asjad hakkasid laabuma ning kuigi ka praegu ei ole mingit võimalust laristada, ei luba ma endal haliseda, et seda või teist pole võimalik teha või muretseda. Kõigest meeldivast loobumine ei paranda asja, hoopis halvendab, lisandub ju veel stress ja alaväärsustunne.

Vaesus on majas siis, kui pole võimalik (ja mitte lootustki) katta kõige elementaarsemaidki vajadusi. Kui need on kaetud, on edasine juba mõtteviisi küsimus.

Ega ma nüüdki väga tihti väljas söömas käi, mul pole selleks objektiivset vajadustki. Aga vahel siiski. Ning kui ma oma raha välja annan, tahan ma selle eest ka midagi vastu saada - olgu hea toit, meeldiv keskkond ja perfektne teenindus. Eilne söögikoht seda kõike pakkuda suutis.


3 kommentaari:

Oudekki ütles ...

:) Kultuurierinevused. NYC-s üteldaks arvatavasti "ega ma väga tihti kodus ei söö, mul pole selleks objektiivset vajadustki"... Mõnel pool või mõnede jaoks - mitte sugugi rikaste - on väljas söömine lihtsalt norm ja on vaja põhjust, et seda mitte teha. Ju need soomlased ka kuulusid inimeste hulka, kellel ei tule pähe, et välljas söömine on miski, mis on "vahel" vaid noh, asi mida vähemalt iga nädal tehakse, kui mitte rohkem..

Aga loomulikult, ka siis kui iga päev väljas käia, siis hea toit, meeldiv keskkond ja perfektne teenindus on see, mida ilmsena ootaks.

Tiia ütles ...

õige mõttesviis! minagi mõtlen nii...

Ja vahel on vaja iseendale lubada head tunnet...

krista ütles ...

Natuke aega tagasi ma kuskilt lugesin, et mis tegevused need on, mille arvelt inimesed kõige ennem on nõus kokku tõmbama. Erinevatel inimestel on need erinevad asjad.
Meie pere käib raudselt korra nädalas väljas söömas. Lihtsalt mul on selline tunne, et me ei kuluta väljas süües rohkem kui kodus. Valides kohta ja aega võin ma väljas süües kõiges kokku hoida :)

Mina näiteks võin vabalt riiete, kosmeetika, trenni ja (rohkem ei tule praegu meelde)kokku hoida ja need kulutused peaaegu nullini viia .... aga näiteks lastega seoses ma autost väga kergelt ei loobuks ja kinos meeldib mulle ka käia.