Kaur küsis mu teise blogi kommentaarides, miks ma loo avalikustasin. Noh, esimene põhjus on, et algul unustasin parooli alla panna. Siis aga selgus, et teine pool ei üritagi olukorda lahendada ning püüab selle täiesti maha vaikida. MSN-s blokeeriti meid kõik ära, SMS-dele ei reageerita, Orkutis kustutatakse koheselt kõik teated. Vabandamist on vist palju oodata.
Ma ei saagi aru, kas on hirm, et keegi teada saab ning veel omalt poolt negatiivset suhtumist väljendab või lootus, et jätame asja niisama. Mulle juba püüti selgeks teha, et inimene ongi niisugune, solvub kergesti ja läheb siis närvi. Meie aga oleme veendunud, et VÄGIVALDA EI ÕIGUSTA MISKI.
Ausalt öeldes olen ma väga solvunud. Tunnen inimest praktiliselt sündimisest peale, me oleme üsna hästi läbi saanud. Võin lehekülgede kaupa tema häid omadusi üles lugeda, neid tõesti on ja mitte vähe. Olen temalt vajaduse korral abi saanud, olen teda aidanud, kui on palutud ja kui suutsin. Mitmedki erimeelsused on olnud ja lahenduse leidnud. Ma tõepoolest armastasin seda poissi.
Aga praegu ma isegi ei tea, mida tema vastu tunnen. Kas ma ise olen senini tema negatiivsest poolest liiga kergelt mööda vaadanud? Kas on jäänud mulje, et tehku ta mis tahes, ikka antakse andeks ja kõik on endine?
Tegelikult on vist kõige suurem tunne pettumus. Kui lolli teoga saab hakkama keegi võõras, on seda vist kergem taluda, ei ole olnud mingeid ootusi ega lootusi. Kui aga selline lugu juhtub oma lähedaste keskel, on see mõistetamatu.
Asi ei olegi ju ainult minus. Pettunud ja vihased on kõik. Tupsu satub senini paanikasse, kui mõni auto maja ees pidurdab, jookseb peitu -äkki tuleb onu jälle laamendama. Pojal õnneks sai ego suurema kolaka kui nägu, aga samas hingehaavad on sageli kehalistest valusamadki. Arvuti lõhkumisele on juba ametlik käik antud, kuidas see laheneb, ma veel ei teagi.
Ei maksa imestada, kui mul siin blogis nüüd vahepeal augud sisse tulevad. Tütre läpakas elab ka oma viimaseid päevi ning kui selle ligi pääsen, tegelen esmajärjekorras tööasjadega ning neidki ei saa kõiki ära teha.
Aga ikkagi leian, et kõik asjad on võimalik lahendada sõnadega ning ei kavatse nüüd ega edaspidi ühtegi vägivallajuhtumit maha vaikida, rääkimata nendega leppimisest.
3 kommentaari:
Vangutasin pead juba siis, kui see puude lugu algas. Nüüdne asjade areng on lausa uskumatu. Ma arvan, et sellel noorel mehel on rahaasjadega suur kriis, kui ta niisuguse rahanõudmiseni üldse jõudis. Loomulikult, ei ole see mingi õigustus sellisele vägivallale. See on täielik absurd.
Andestamine ja suhete taastamine saab kõne alla tulla siis, kui süüdlane on oma viga tunnistanud, kahetsenud ja seda heaks teha püüdnud. Ei oskagi ette kujutada, mida sinu asemel teeks, olukord on ikka väga absurdne. Kui sa arvad, et neist keegi loeb seda blogi, siis on see väga hea variant sinu seisukoha teada andmiseks.
vägivallast TULEB RÄÄKIDA, RÄÄKIDA ja veelkord RÄÄKIDA...
kas ma võiksin saada su kinnise blogi parooli aadressile rott21@hot.ee ?
Postita kommentaar