Tarmo kirjeldab päris koomilist seika, kui ajaleht pressinõukogusse kaevati selle eest, et isevoolu teed pidi tulnud kaastööd toimetas ja avaldas teises rubriigis kui kirjutaja soovinuks.
Saan ajakirjanikest täiesti aru - nemad lähtuvad (või peaksid lähtuma) avalikust huvist ning Tarmo kirjelduse põhjal tundus, et see kaastöö sisaldas üksjagu sellist informatsiooni, millega laiemal avalikkusel pole midagi peale hakata ning mis oli oluline ainult konkreetsele inimeste ringile. Seetõttu seda osa ka ei avaldatud.
Olen ise palju ajakirjanikega suhelnud, pressiteateid andnud, olnud intervjueeritav, ise artikleid kirjutanud. Tavaliselt käib toimetaja ikka need asjad üle ja lehte jõuab tema meelest olulisim. Üldiselt olen võinud rahule jääda, tahtlikke moonutusi pole ette tulnud ning pisivead saavad parandatud.
Aga teistpidi - kui ma esindan oma kirjutisega mingit organisatsiooni, olen ma loomulikult huvitatud sellest, et anda palju ja põhjalikku infot, minu jaoks on see ju tähtis. Siin tekivadki käärid avaliku ja isikliku huvi vahel.
Kuidas hinnata seda, mis lugejatele tegelikult huvi pakub? Mis on see kriteerium, mille põhjal ajakirjanik ning tema järel toimetaja otsustab, et see või teine asi on piisavalt huvitav, et laiem avalikkus seda teadma peaks?
Kas kedagi huvitab näiteks mingi organisatsiooni igapäevategevuse kirjeldus? Ilmselt ainult organisatsiooni enda liikmeid või neid, kes sellega mingil moel seotud on. Samas, kui organisatsioonis toimub mingi eriline sündmus, võiks see ju laiemat kõlapinda leida, ning siis vist on omal kohal ka lühiülevaade, kelle-millega üldse tegu on.
Kohalikel lehtedel on siin vist isegi suurem roll - olla oma piirkonna lugejate infoallikas, tutvustada piirkonnas tegutsevaid organisatsioone. Mõnele lugejale võib just siit tulla ahaa-elamus: meil on ka midagi niisugust, see huvitab mind, ma tahan nendega kontakti võtta ja ehk ka ise tegevuses kaasa lüüa.
Aga kui Tarmo kirjeldatud loo juurde tagasi tulla - ega ma mäletagi, et näiteks Nõmme Sõnumid oleks kunagi pikemalt kirjutanud Nõmme Vaegkuuljate Seltsist. Peab vist toimetusele vihjama...
2 kommentaari:
eee...tegelikult võib kirjeldus organisatsiooni igapäevatööst väga lahe ja põnev olla, kui see on lahedalt ja põnevalt kirjutatud.
tegelikult, asjaga mitte kuidagi seotud inimesele võib selline kirjeldus olla isegi põnevam lugeda ja organisatsiooni paremini tutvustada, kui mingi ülevaade üritusest, mis otse ei puuduta.
minu meelest alagavad pooled jamad sellest, et inimesed tahavad ajakirjanduses olla kuidagi üle-elusuuruse tähtsad ja ontlikud ja tõsised, mis tähendab muuhulgas, et nad hakkavad rääkima ja kirjutama mingit mõttetut kolekeelt ja ametlikku jura.
nagu kunagi hommikutelevisoonis üks mees, kes oli täiskasvanuna õhtukasse läinud, hakkas vastuskes Reikopi küsimusele, kuidas on täiskasvanuna koolipinki tagasi minna, pidama pikka kõnet teemal tahaksin tänada koolist neid ja noid.
jah, ma mõistan, koolile suur au, et õpilane telekas, aga siiski ei tahaks nende õpilase aktusekõnet telekats kuulata vaid ikka midagi üldinimlikult huvitavat.
Ajalehes selleks ju õppinud ajakirjanikud ongi, et valikut teha. GTeles muidugi probleem, otse-eetrist ju välja ei lõika.
Postita kommentaar