Isadepäeva fotojaht

Sedapuhku on fotojahiks lausa kolm teemat, mis muidugi ka kattuda võivad. Minul paraku mardipäeva pilte arvutis pole, paberil on, aga ma vist ei pääse täna skänneri ligi. Marte kui selliseid pole üldse kaamera ette jäänud.


Aga oma isa olen pildistanud küll, viimati ema sünnipäeval paar nädalat tagasi. Täna ma isale külla ei läinud, õnnitlesin telefoni teel.

Kui päris aus olla, ega meil seda isadepäeva väga kaua ju tähistatud ole. Isa on sellegipoolest oluline olnud läbi kogu mu elu. Minul on tegelikult vägagi vedanud - mul on isa alati olemas olnud. Alati on temalt ka tuge ja head nõu võinud saada. Mäletan, kuidas ma juba väikese tüdrukuna oma uued kleidid-mantlid alati isale ülevaatamiseks esitasin, tema heakskiitev noogutus oli väga tähtis. Ega isa suuri sõnu ei teinud, suurim kiitus, mis temalt võis saada, oli: "Tubli!"

Mulle on öeldud, et ka välimuselt olen isa moodi. Rohkem küll iseloomult, ühesugused kanged ja põikpäised. Kui meie riidlesime, siis ikka korralikult. Ema sai küll ja küll vahetalitajaks olla. Aga mu noorem tütar on hakkama saanud millegi uskumatuga - tema on ainus, kes suudab mu isa ümber oma väikese sõrme keerata kui vaja. Kui tema vanaisa juurde minemas, on isa valmis vaaritama kõike head-paremat, mis mu tütrele maitseb.

Isast olen ennegi kirjutanud.

Head isadepäeva!

Siin pildil on meie pere ema-isa pulma-aastapäeval ja siin on näha meie aastatega väljakujunenud istumiskord: isa ühes ja ema teises laua otsas.

Siin aga on isa, ema ja mu õde minu sünnipäeval.