teisipäev, 13. mai 2008

Enesetapjatest ja nende omastest


Olgu kohe öeldud, et mina ei tunne Magnuse prototüüpi ega tea, miks oli vaja selle filmi ärakeelamiseks kohtusse minna. Kuid mitmed mu tuttavad on enesetapu teinud ja nende omastega on saanud palju rääkida.

See polnudki eriti ammu, kui enesetappu peeti nii suureks patuks, et enesetapjaid ei maetud isegi mitte surnuaiale, vaid kuskile müüri taha, ilma igasuguse tseremooniata. Keegi ei küsinud, mis oli põhjuseks, et valiti just selline lahendus ning perelegi jäi märk külge. Midagi sellest suhtumisest elab tänase päevani.

Omaksed jäävad sageli üksi oma vastuoluliste tunnetega. Nende leina kiputakse pidama 'vähemväärtuslikuks', küsitakse: kuidas te siis ei näinud, et teie lähedane vajab abi, kuidas te ei toetanud teda õigel ajal, mis te üldse tegite, äkki oletegi süüdi, äkki te ei hoolinud temast piisavalt jne jne.

Tegelikult me ju ei tea, mis oli see viimane piisk karikas, mis sundis nööri või tablettide järele haarama. Miks muutus inimese mõttemaailm selliseks, et ta muud väljapääsu ei näinud?

Omaksed esitavad endale neid küsimusi ikka ja jälle. Nad tunnevad end süüdi, mõtlevad, mida oleksid pidanud teisiti tegema, millal midagi viltu läks. Üldiselt on enesetapja lähedaste lein kõige komplitseeritum ja sellest on kõige raskem välja tulla. Vanaduse, haiguste, õnnetustega on siiski kergem leppida, on kergem uskuda paratamatusse. Kui aga täies elujõus inimene ise otsustab oma päevad lõpetada, ei jõua see kuidagi kohale. Ning ümberolijad oma küsimuste, hinnangute, sageli ka näpuganäitamistega veel võimendavad seda. Nii juhtubki, et koorem muutub nii raskeks, et abi tuleb otsida psühhiaatritelt, halvemal juhul võetakse ette sama samm, mis lahkunugi (selliseid juhuseid on ja mitte vähe!)

On juhtumeid, kui isegi kogenud psühhiaater või psühholoog ei tunne ära neid märke, mis osutaksid, et inimene on lõplikus ummikus. Kuidas saab seda siis oodata inimese omastelt? Me millegipärast arvame, et oma peret ja lähedasi tunneme läbi ja lõhki. Ega ikka ei tunne küll. Mingi osa jääb alati varjatuks.

Muidugi, on ka selline võimalus, et me ei tahagi hoolida. Pidev mõnitamine, alavääristamine, füüsiline ja psüühiline terror on kindlasti tegurid, mis võivad inimese enesetapule viia. Vanasti oli kriminaalkoodeksis kohe vastav paragrahvgi olemas, kas nüüd on, pole järele vaadanud. Aga sellised juhud on siiski palju harvemad. Enamasti on vähemalt pealtnäha kõik korras.

Kui aga on juba kaugele näha, et ei ole korras, miks siis on nii vähe neid, kes püüavad abi pakkuda ja teist inimest mustast august välja tuua? Kas on suhtumine, et igaüks peab ise enesega hakkama saama, mul endagagi tegemist üleliia? Või hinnatakse teist inimest tugevamaks kui ta on? Või on tõepoolest ükskõik?

Ah et kuidas mina ise enesetappudesse suhtun? Pean ütlema, et mina seda lahenduseks ei pea, aga ma ei torma ka kohe neid hukka mõistma - sest ma tõesti ei tea, miks niisugune otsus tehakse...

9 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ma olen üritanud selgusele jõuda, et kas enesetapja on väga julge või siis väga arg inimene.
Ma olen mõnel oma eluperioodil mõelnud enesetapule. Mul pole olnud julgust ühtegi mõtet teoks teha. Ja tore ongi. Elu on ilus. Raskustesse sattudes on sealt väga keeruline iseseisvalt välja tulla. enamus inimesi meie ümber on selleks liiga pealiskaudsed, et märgata lähedase mure. Keegi ei oskaks aimatagi väga toredate inimeste üüratuid võlgasid või mõnda suurt sõltuvust. Samuti jäävad paljud vägivallajuhtumid kinniste uste taha. Inimesed elavad oma koormaga aastaid ja lõpuks ütleb keegi väikse asja või siis teeb midagi ja see on viimane piisk karikasse. Mõnikord on lihtsalt nii raske, et enam ei jõua.
Minu mõtted liikusid sinna suunas teismelisena. siis oli maailmavalu vist kõige suurem. Kas mu vanemad märkasid seda? Oh ei.. neil oli oma elu elamisega piisavalt tegemist.
Hetkel tahan ma elada ja kaua.
Nii, et ikkagi.. kas enesetapjad on nõrgad või tugevad?

Elviina's blog ütles ...

Võib-olla, et teismelistna meil on valu suhtes suurem tundlikus ja muidugi me siis ei oska mõelda, et tegelikult elu võib olla kümneid kordi viletsam ja raskem, sest ka mina olen teismelisena tihti mõelnud samu mõtteid. Nüüd ma mõtlen, et kui mulle tuleks selline haigus, mis lõppeb kohutavate valude või idioodistumisega, siis ma küll eelistaks asja lõpetamist kuni selleks on veel jaksu ja oidu.

rojukene ütles ...

Tjah, enesetappe on ju sisuliselt kahesuguseid. Ühed tapavad end ära, sest ei näe enam ise oma olukorrast väljapääsu ega oska/julge/taha abi küsida, mis iganes selle põhjuseks ka poleks. Olen sel kombel mõne inimese kaotanud. Teised aga... noh, teistel juhtub see kogemata. Selles mõttes "kogemata", et nad üritavad aastate viisi endale tõmmata kellegi tähelepanu, valimata vahendeid. Muuhulgas ka enesetapukatsetega, kuid nad teevad alati kindlaks, et keegi neile õigel ajal peale satuks.

"Jõehobu elutoas" teemasse veel nii palju, et ma olen korduvalt pidanud seda jõehobu ümber veenma. Aga kui päris lõpuni aus olla, on ka minu mõõt täis saanud. Kaua sa kannatad seda närvidel mängimist? Järgmisel korral ma ilmselt patsutan talle õlale ja ütlen, et jajah, mine neela oma tabletid siis seal kõrvaltänaval ära, ma panen su järelt ukse ka ilusasti lukku ja lähen ära magama. Kui inimene 20 aasta jooksul ikka ja jälle proovib ja lõpuni hakkama ei saa, siis no ausõna tahaks talle appi minna, et ükskord asi ühele poole saada. Psühhiaatriline abi nimelt ei mõju, kui AD-ga üheagselt viina sisse kallata...

Kaamos ütles ...

Hull on asi enesetapjatega, aga sama pöörane on nõiajaht, mis tomub inimeste ümber, kelle lähedane on selle pöördumatu otsuse ellu viinud. Vast kõik teavad mõnda meest, kes end tapnud, maha jättes pere, vanemad...
Enamasti hakkab kohe pihta näpuganäitamine- miks sa ei näinud, ei muretsenud, ei vaadanud. Aga inimene oli oma elu juba ammu väga ummikusse elanud kiskudes sellega kreeni ka kõigi lähedaste elu.
Ma tean ühte keskealist naist, kelle isa end poos ajal, mil ta oli üheteistaastasena koolis peol. Järgmised kakskümmend aastat heideti talle seda pidu ette - miks ta õigel ajal koju ei tulnud !
Nii tekitab ümbritsev sootsium uusi silmusekandidaate juurde.
Kas on rohtu? Ei tea seda vist keegi, aga hoolimine ja teise nägemine enda kõrval - kui see säästab ka ühe elu sajast, on asi vaeva väärt.
Ja Rojukene- deem, sul on õigus!

kukupai ütles ...

Rojukene, Sinu meetod võib toimida vägagi teraapiliselt. Mul üks selline juhus oli, küll proovis ja proovis, mina olin see, kes neid läbilõigatud veene sidus ja korra isegi kööginoa käest ära väänas. Siis saigi hing täis, ütlesin, et järgmine kord võta selline nuga, mis lõikab ka. Rohkem ei katsetanud, sai oma elu korda ja suri loomulikku surma.
Aga Elviinale: kui inimene ka haigestub, ei kipu ta sugugi oma elu lühendama, loodab ju ikka, et äkki tema puhul ravi aitab. Enamasti tahetakse siis väga elada ja täiega, tehakse kõike, mida varem teha ei julgetud ja väärtustatakse iga järelejäänud minutit.
Julgeks ma enesetapjat ei pea, see on ikka tunne, et tee on ees püsti ja keegi ei hooli/kedagi ei huvita.
Harva on juhtumeid, kus see samm astutakse tegelikult lähedaste säästmiseks, mõtlemata, mis see lähedastele kaasa toob. Nõiajaht paraku kestab ikka veel.

Anonüümne ütles ...

Tegelikult ei saa vist mitte keegi teine mahajäänuid nii julmalt süüdistada ja kiusata, kui nad ise. Sa isegi ei pane tähele, mida inimesed sinu kõrval ja selja taga sosistavad ja arutavad, sest su enda etteheitev hääl kajab su peas liiga valjult.
Et sellest lahti saada, on vaja rohkem jõudu ja usku, kui meil enamusel üldse ongi.

notsu ütles ...

ka mina kunagi teismelisena mõtlesin aegajalt enesetapule(ma ei tea kas sa kunagi sellest aru said või teadsid?),sest elu tundus ja oli ka vahest väga ebaõiglane ja raske,aga mind hoidis lähedastele mõtlemine!(olen ju emmekas eks)
muideks väga ajakohane teema täna: täna on Eriku(Pätsu) sünniaastapäev....

Segasumma Saara ütles ...

Samas on ju tegelikult ka väga keeruline ikkagi aidata inimest, kes ühest küljest nagu on suurtes raskustes endaga hakkama saamisel - aga teisest küljest kategooriliselt tõrjub ka teiste sekkumist (millest võib iseenesest aru saada - mitte kõik ei taha hooldatavad ja ülalpeetavad olla, eriti kui näevad, et ka potentsiaalsetel hooldajatel ja ülalpidajatel kerge pole).

Ja teine variant on vaimselt haiged. Keda sundravida ei saa ja kes ise usuvad, et terve maailm nende ümber on lihtsalt nende vastu ja vihkab neid ja nende ebaõnnestumised on eranditult teiste süü ja teiste hoolimatuse pärast tekkinud. Sellised inimesed jooksevad silmaklappidega amokki läbi oma elu üha sügavamale mülkasse - ja teha nende heaks mitte midagi ei saa, sest abi võtavad nad vastu heitlikult ja enamjaolt vaid hiljem abistajat veel süüdistadeski, enda ravimisest keelduvad kategooriliselt ja surve suurenemise korral põgenevad lihtsalt minema ja mässivad endid üha suurematesse jamadesse kuni lõpuks tõesti viimane suur sein ette tuleb ja kõik sillad enda taga ära on põletatud.

Mul on perekonnas mõlemad eksemplarid esindatud - ja kuigi me kõik nende pärast mures oleme, on väga raske nende osas midagi sellist ette võtta, mis neid sellelt teelt tagasi tooks või kõrvale suunaks. Hea küll, esimese näite esindajaga olen ma rääkinud ja teda ümber veenda üritanud - aga seda ka alles pärast teadasaamist, et tal sellised mõtted peas on liikunud ja masendus väga suur. Aga teise eksemplariga ei näe ma üldse, mida teha annaks. Sundravi ju temasugustele pole, enne kui ta ennast või teisi juba rängalt vigastada pole jõudnud. Ja tema tõenäoliselt ükskord ka enesetapuga lõpetab. Küsimus vaid ajas.

Keeruline on see ilmaelu.

helle ütles ...

"Keeruline on see ilmaelu," kirjutab Trulla.
"Aga väga ilus," tahaks lisada.

Tähtis on, et igaühel oleks keegi, kellele oma hädasid kurta või kelle rinna naal nutta, kui on raske.