Milleks mulle mees?

Tänapäeval nõuavad mehed järjest valjuhäälsemalt, et naine olgu ikka naine, lasku mehel teha, mis mees tahab! Ei maksa aga unustada, et mees on sessinatses maailmas vanem ja on seega jõudnud ka rohkem lollusi teha, alates Aadamast, kes Eeva käest keelatud vilja vastu võttis, ja mis kõige hirmsam - ka ise sellest tüki hammustas.

Aga miks urgitseda neis vanades asjades. Praegusel ajal on mehed veel hullemad. Näiteks vaatad mõnele kenale mehepojale otsa ja lähed temaga kohvikusse. Kindlasti on esimene asi, et ta tellib paar kannu õlut. No selle kannatab veel ära, aga kui maksmiseks läheb, kobab seesama mehepojake kõik taskud läbi ja teatab haleda häälega: "Ups, rahakott jäi tööle lauasahtlisse!"

Pikema aja jooksul on võimalik mehi natuke ümber kasvatada. On vaid üks asi, milles tuleb neid vist küll elu lõpuni õpetada. See on autojuhtimine. Õlivahetusele ja autopesule ei taha nad mitte mõeldagi. Kui sellest juttu tuleb, siis öeldakse kahe jalgpallimatši teleülekande vahele pirtsaka häälega: "Milleks siis teenindus on? Tead, autoga sekeldamine väsitab mind väga!"

Kui sa palud mehel midagi teha, siis võid peaaegu alati kuulda üht ja sama vastust: "Oh kallis, ma ei saa praegu, pean sõpradega jõusaali minema!" Huvitav, aga lihasmass kasvab ainult vöökohal?

Eks mõelge nüüd ise, miks on mulle meest vaja, kui ma oskan autot remontida, tapeeti panna ja katust lappida. Kodus on rahulik ja vaikne, keegi ei keera telekat spordikanalile, kui ma Mehhiko seebiseriaali vaadata tahan.

Laulan ikka seda laulu:

"Ei meest ei iial võta ma,

on mees..."

... Kuid vanaduses oleks vist päris hea, kui keegi su kõrval nohiseb.

Mehed pesevad käed puhtaks?

Millegipärast suhtuvad mehed abordijuttudesse nii, et see on puhas naiste teema ja nendesse kohe üldse ei puutu. Või veel hullem - see ju naise vaba valik ja muidugi on nad pahad, kui muudmoodi peret planeerida ei oska.

Mõni aeg tagasi oli ühes teises foorumis sama teema üleval ja just niisuguse vaatenurga alt. Lajatati Raamatute Raamatuga, pritsiti naiste aardessil tuld ja tõrva. Aga seesama Raamatute Raamat paneb ka mehele vastutuse.

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis on abort just „lahendus” mehelikus mõttes: probleemi ärakaotamine, kinnimätsimine, maha salgamine (ja mida kõike ad maiorem Dei gloriam kirikki kinni mätsida ei püüa! Kuna Kg 7:26, siis leitakse kooripoisid sobivamad olevat. No tulgu siis vähemalt kapist välja :P). Õp 30:20 on realistlik ainult selles mõttes, et naine võib püüda seda teha, kui juhuslikult rasedaks ei jäänud, või valetada lapse ühe mehe kraest teise omasse – õigupoolest võis ta seda püüda teha sel ajal, kui Õp kirjutati. Tänapäeval enam mitte. Selge on see, et naine kannab tagajärgi materiaalselt oma kehas. Kõigile nähtaval. Mees on läbi aegade olnud see, kes „suu” puhtaks pühib, sest tema saab seda teha.

Aga võtame ette hoopis Ef 5:23jj. Me kõik teame, kuidas neid salme tavaliselt tarvitatakse – naistele koha kätte näitamiseks. Ometi saavad ajateenijadki (nad pole tavaliselt kristliku tausta poolt ära rikutud) aru, kumma käest siin tegelikult rohkem nõutakse. Kui palju on neid mehi, kes armastavad oma naisi nii, nagu Kristus armastas kogudust? Võta siia kõrvale Km19! Ja ärgu keegi öelgu, et see oli VT aeg, sest põhimõtteliselt käituvad tänapäeva mehed samuti.

Mida hakkab peale küljeluu ilma küljeta? Meest on vaja naisele. Kas meie meestest on keegi mõelnud sellele, miks on Jumal mehele tugevama keha andnud? Üldiselt saavad ju mees ja naine hakkama üsna tasavägiselt, arvatagu sellest, mida tahes (võrdsed pole ka mehed ja naised omavahel). Asi muutub kardinaalselt, kui naine jääb rasedaks. Rääkimata füüsilisest toimetulekust tabab naist hormonaalsete muutuste tõttu psüühiline labiilsus, mis kestab ca lapse 3-aastaseks saamiseni! Lisandub sünnitusjärgse depressiooni oht. Nõnda vajab naine sel ajal ka mehe moraalset toetust. Kui perekonnast ja suguvõsast piisaks, siis ei oleks Jumal inimest meheks ja naiseks loonud. Meheks ja naiseks, mitte naiseks ja lasteks vms! Irdküljeluu... Kas keegi on uurinud, milline oli nende naiste olukord perekonnas tegelikult, kes oma lapsi surnuks raputasid vms? Kas neil oli kodus Kristuse-sarnane mees, või Km 19 leviidi sarnane?

Või mida arvata Papa´st, kes Balkani sõdades etnilise puhastuse käigus vägistatud naistel käskis nõnda sündinud lapsed armastusega üles kasvatada?! Räigemat ja küünilisemat ülesastumist annab otsida! (Mitte, et see vale oleks!) Meie armsad kodukootud isakesed, kes peavad Km19 ilmselt kanooniliseks käitumiseks, ei kujuta vist ette, mida tähendab, kui su mees, kellega sa olid üks liha (sinu külg, kuhu sa kuulusid) ja teie armastusest sündinud lapsed tapetakse sinu silme all ning sind piinatakse seni, kuni sa piinajatest rasedaks jääd.. Kui paavst tahtis neile naistele midagi öelda, oleks ta pidanud ise kohale sõitma, ise need naised läbi käima, nende hinge hoidma.. Aga noh, ex cathedra seisukohta võtta on mugavam.

(Muuhulgas: mida ütlesid Abu Ghraibist pääsenud moslemid? – Õudne, kuidas neid alandati (mis pole vale), nad olevat tundnud ennast naistena! So what?! Ma tunnen ennast pidevalt naisena, ja mu meelest pole selles midagi alandavat. Vist ka selles mitte, kui ma ennast mehena tunneksin.( See on muidugi „huvitav” järeldus, nagu naisi võikski luuavarrega .. „õnnelikuks teha”) Aga olgugi, et tegu moslemitega, jõuame siit meeste maailma käsitluseni seksuaalsusest: vallutus ja alistamine. Võim. Vaatame kasvõi, mis toimub vanglates jne. Sellega on ilmselt seletatav ka meeste eriline hirm homode ees: äkki keegi vallutab neid :P Naistele ju homomehed tavaliselt tüli ei tee (kui nad just kapi-vennad pole ja suitsukatteks nendega ei abiellu).)

Edasi. Üks mees, kes, ehkki enese teadmata, andis oma elu naise eest, kes muidu oleks ehk kividega surnuks pillutud, oli hett Uurija ..
Mis oleks saanud Maarjast, kui Joosep tõesti oleks teda hüljanud? Sest seda teist meest, nagu Joosep arvas, ju polnud..
Meil siin ja praegu kividega surnuks ei loobita. Sõnadega küll. Lisaks sellele, et hormoonid meeled segi ajavad ja kurbus armastatud inimese reetlikkuse pärast eluisu ära võtab. Aastateks.

Kui Kristus koguduse maha jätaks ja teataks: vaata ise, kuidas hakkama saad, mida teeks siis kogudus? Tõenäoliselt laguneks laiali, igaüks ise kanti. Naine laguneb ka. Kas ta jõuab sealjuures veel kellegi eest vastutust kanda, üksinda koormat, mis on ette nähtud kahele? Kes arvab, et jõuab, see proovigu ise omal nahal järele (koos hormonaalsete muutustega :P), ja visaku siis esimene kivi.

P.S. Nagu enne ehk võis juba aru saada, on naine sageli lastega üksi ka kenasti seaduslikult abielus olles. Muide, hiljuti kuulsin ühest konkreetsest mehest (ei pruugi kindlasti ainus olla), kes tegi naisega koguni abielueelse lepingu, et kui naine rasedaks jääb, siis on abielul lõpp... Km19 leviit tegutseb edasi.

P.P.S. Kuna teatavasti on peaaegu igas peres Piibel kapiriiulis, võib igaüks ise järele vaadata, mida need kirjakohad konkreetselt sisaldavad.

Valaks õli tulle...

Midagi on vist õhus, sest paljudes blogides jookseb järjekordselt läbi aborditeema. Viitama ei hakka, kes tahab, leiab üles küll.

Aga paneks siia kõrvale ühe naisterahva arvamise veel (autori loal ja mõnevõrra kärbituna).

Meestel on siinkohal õigus sõna võtta sellisel juhul, kui lõpeb ära jutt a´la meestel on looduslikud vajadused, mida ei tohi piirata. S.o. siis, kui nad otsustavad looma tasemelt inimese tasemele asuda. (Nojamuidugi on selliseid mehi ka olemas :))

Kas keegi neist tõesti arvab, et naised naudivad aborti ja selle loomuliku osana kaasnevaid hingepiinu? Ja millist arvamust tuleks siinkohal avaldada, kui vastu lajatatakse suurte ja ilusate sõnadega elu pühadusest, vastutusest jne, mille vastu keegi ei vaidlegi, aga mis inimeste igapäevaelu vaadates osutuvad kahjuks tühjadeks tünnideks, vähemalt selles kontekstis? Ja ÄKKI kehtivad need ilusad sõnad ka meeste kohta? Kui telekat vaadates reklaami peale satud, siis kuuled: "Valitud daamid jagavad temaga (noore valitseva isasega) trooni, aga ainult hetkeks.." Ja edasi?

Muidugi mul oleks, mida öelda. Mindki on mehed mõjutanud aborti tegema. Abikaasal see õnnestuski, sest ma sõltusin temast igakülgselt. Selle, kellest lootsin uuesti abikaasa leida, saatsin "mõnuga" "pikalt", kui ta sama jutuga tuli. Kasutasin oma vabadust ja paremat elujärge selleks, et jätta abort tegemata, ehkki nn.arukad inimesed seda minult eeldasid! Tõsi, ma ei kujutanud ettegi, et üksi (ometi vanemad lapsed ja sugulased aitasid) nii raske on. Pole ma ju isegi papist poiss, kui nii võib öelda, aga, aga... Mina vastutasin üksi oma "kergemeelsuse" eest (et meest n-ö õigel ajal hoovi ei tõmmanud, vaid püüdsin teda enne tundma õppida. Kes siis nii kaua oodata jaksab, kuni mina mõtlen?!) Üleeile andsin lõpuks hagi sisse..

Kui nüüd veidi järele mõelda, siis on abort just „lahendus” mehelikus mõttes: probleemi ärakaotamine, kinnimätsimine, maha salgamine.

See on jutt, millele ma kahe käega alla kirjutan.

MILLINE PEAKS OLEMA ÕIGE EESTI MEES

Lapsesuust:

Üks õige eesti mees peaks olema üsna töökas ja alati Eesti eest valmis. Ta peaks olema tugev ja kaval. Rohkem ikka kaval, aga jõud tuleb ka kasuks.

Õige eesti mees peab käima iga päev. Ta peab oskama eesti keelt ja eesti keeles kirjutada. Tal peaks olema sinimustvalge lips ja kott. Ta peab armastama Eestimaad nagu kõik eestlased.

Mees peab olema väga kõhn ja tugev, kiire ja vallatu. Ta peaks olema prillidega ja tal oleks alati kaasas väike kohver, kus ta hoiab oma viitilusat õuna. Talle meeldiksid ka makaronid.

Õige mees peab oskama laulda ja tantsida ja mingit sporti teha. Õige meesvõtab ikka puhkust ka. Kui minu isa puhkust võtab, hakkab tal pea valutama.

Eesti mees peaks olema huumorimeelega ja teadma palju anekdoote. Eesti mees võiks palju lugeda. Elu jooksul vähemalt kaks romaani.

Üks õige eesti mees ei tohiks kindlasti vanu kombeid unustada, kuid ei tohiks ka vanaaegne olla.

Korralikul mehel võiks ka väga hea auto olla, näiteks Ford Mustang või Hummer. Lahe oleks ka haagissuvila. Samuti võiks ta rikas olla ja selle raha, mis üle jääb, annetusfondidesse panna.

Õige eesti mees peaks oskama süüa teha. Siis saab pereema paar nädalat puhata.

Mees peab oskama lastega tegeleda. Nendega õppima ja mängima.

Eesti mees ei tohiks olla rikas ega ka vaene. Tal peaks olema auto ja traktor. Koduks peaks tal olema väikene majakene, kus on lõkkeplats ja laut. Ta peaks sööma eesti toitu ning olema oma loomade vastu lahke ja sõbralik.Ta võiks olla kiire jooksja, et saaks püüda oma lambatallesid.

Ta peaks tahtma elada ilusat elu ja austama oma lahedat kodumaad Eestit!

Kas pisikud levivad neti kaudu?

Mitu blogijat on viimasel ajal kurtnud, et tervis kehv ja sant olla. Pean nendega ühinema - pea paks ja valutab, nina kipub tilkuma ning suurt midagi teha ei jaksa.

Ja just täna on nii ilus ilm, plaanisin veidi väljas tööd teha - puudehunnik ootab saagimist ja lõhkumist. Tuhkagi, kerin end diivanile kerra, lappan blogisid, limpsin kuuma teed meega ja üritan homseks jälle vormi saada. Haiguslehel pole aega olla (ja ausalt öeldes ma ei teagi, milline see veel välja näeb). Arsti juurde pole vähemalt 7 aastat jõudnudki. Kaart on ka enda käes kodus.

Ja nüüd lähen villaseid sokke otsima ja teed keetma.

Uups, õps hoopis!

Kui küsisin, kes ja miks minu blogi loevad, sain väga toredat tagasisidet. Aitäh! Muu hulgas arvas Metsapiiga, et mul on olnud väga hea emakeele õpetaja. Oli, ja isegi kaks. Mõlemad olid omamoodi friigid ja südamega asja juures.

Põhikoolis oli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks mees, kes tegelikult õpetajaks üldse ei sobinud - liiga leebe selliste pujäänide jaoks. Küll oli tal raskusi tunnis korra hoidmisega, küll leidis ta õpilaste vihikute vahelt vorstivõileibu ja muud. Oma meelelaadilt oligi ta rohkem uurija ja poeet (seda viimast hüüdnime olevatki ta ülikoolis kandnud). Meie ajal hüüti teda Krabiks ja suhtuti siiski veel mõningase respektiga temasse. Meist järgmine põlvkond aga muutis selle hüüdnime millegipärast Juustuks ja suhtumine ka läks kehvemaks. Varsti see õpetaja lahkuski koolist ja hakkas tegelema meelepärasemate asjadega - kirjanduse uurimise ja kirjutamisega. Tänaseks on talt mitu-mitu luulekogu ja lasteraamatut ilmunud.

Aga just selle õpetajaga on seotud lugu, mis mind tänaseni juuksejuurteni punastama paneb.

Mingil ajal tekkis meil klassis komme arveteklaarimiseks üksteisele raamatuga mööda pead anda. Eks oli minulgi (ja just emakeele tunnis!) ühe klassiõega veidi naginat. Krabasin raamatu ja tahtsin lajatada. Aga oh õnnetust! Klassiõde põikas kõrvale ning just sel hetkel kummardus Krabi sealtsamast midagi põrandalt võtma. Kolm korda võite arvata, kes siis raamatuga mööda pead sai!

Mis muud, korjasin õpsi prillid maast üles, vabandasin ja kadusin klassist välja.

Kulla õpetajad, kes te seda loete - paaaaalun ärge mind nurka pange!

Kiidulaul lollidele

Lugesin täna, kuidas üks inimene juba varahommikul jõudis lollide ja lolluse peale vihastada. Tuhnisin oma vanade kaustikute hulgas veidi ja leidsin ühe toreda kirjutise.

Lollid on nagu armastus:

- nendest võib lõpmatuseni rääkida
- nad ei kao, kuni maailmas on kasvõi kaks inimest
- väikestes annustes on peaaegu kahjutud, suurtes ohtlikud
- kes neile alistub, muutub lolliks
- nad on meis igaühes potentsiaalselt olemas
- nad teevad õnnelikuks vaid selle, kes neid usub
- nende eest pole pääsu
- ligikaudu üks kahekümne miljoni kohta on sajaprotsendiline
- nad on kõige ohtlikumad siis kui nad on viljakad
- keegi neid ei külva, nad kasvavad ise
- kogu elu õpime nendega ümber käima ega oska seda surmatunnini
- mida parem vahekord meil nendega on, seda rohkem me seda varjame
- tõotavad rohkem kui suudavad pakkuda
- ka neid, kes nende vastu võitleb, tabab lüüasaamine
- nad ei talu mõistust
- me leiame neid kergesti enese ümber, väga halvasti märkame iseendas

Ühes asjas on lollid rohkem kui armastus:
- nad on tõepoolest kõige suurem jõud maailmas.

Autor on Gabriel Laub, aga kust ma selle üles korjasin, ei mäleta enam.

Täna mõtleme...

... neile, keda meie hulgas enam ei ole.

On novembrikuu viimane pühapäev, vana traditsiooni järgi surnute mälestuspüha. Päev, mil ollakse tavapärasest vaiksem, süüdatakse küünlad lähedaste kalmudel või koduakendel. Algab hingedeaja viimane nädal.

Me kõik tuleme oma minevikust. Meil kõigil on olnud pikk rida eelkäijaid. Nad on meile kaasa andnud parimad soovid, oma unistused ja lootused. Nii kaua kui me neid mäletame, on nad meiega.

Peatugem siis hetkeks oma kiirete keskel. Mõelgem ja meenutagem. Ilusat, head, armast.

Varsti algab uue ootus. Pimedus hakkab taganema, päevad pikenema. Täna veel võimutseb hall sügis, kuid kohe-kohe on tulemas puhas valge lumi. Puhtust ja valgust südametessegi!

Küsija suu pihta ei lööda

ja sellepärast (ja sellepärast ka, et laupäeval niikuinii midagi tõsisemat teha ei viitsi):

kõik kes te mind loete, palun vastake kommentaarides järgmistele küsimustele:
kes sa oled?
kust sa tuled?
miks sa mind loed?
mis ajast sa mind loed?
millised postitused sulle kõige rohkem meeldivad?
kas me oleme reaalselt kohtunud?
aitääääääh!

PS küsimused pätsasin ühest teisest blogist (loodan, et omanik ei pahanda)

Eneseohverdus või eneseteostus?

Mitte ei tea, mis häda mind täna Nõmme keskuse teise korruse poodidesse ajas, osta ei plaaninud midagi (ja ei ostnud ka). Aga koridoris märkasin noort naist, kes oli silmnähtavalt pabinas, kiikas ühe kaupluse uksest sisse ja teisest-kolmandast, ikka ei leidnud otsitavat. Pidin juba mööda astuma, kuid kiirpilk naise näkku selgitas kõik. Peatusin ja küsisin, kelle ta ära kaotas.

Ema olevat kuskile kadunud, hakanud midagi ostma ja naine vaadanud siis korraks ringi ja äkki enam ema tema kõrval polnud. Rahustasin naist ja viisin ta keskele pinkide juurde, kust kogu koridor ja poeuksed kenasti näha olid. Küsisin, mis emal seljas on. "Samasugune mantel nagu minul, aga teist värvi." - "Mis värvi?" Seda naine enam öelda ei osanud. Mantel oli tõepoolest omapärane ja ilus. "Ma ise õmblesin!" kilkas naine veel, siis sööstiski meie poole üks keskealine daam, kes esimese hooga oli valmis mind jõuga tütrest eemale lükkama. Tõmbusin targu kaugemale, vabandasin ja selgitasin olukorda. "Sa ju tead, et sa ei tohi minust eemale minna ja võõrastega rääkida," pöördus ema nüüd tütre poole. Siis, märganud minu suuri silmi, selgitas, et tütar pole harjunud inimeste hulgas liikuma ja suhtlema.

Kuidagi hakkasime juttu ajama. Kiitsin tütre õmblemisoskust ja head maitset, selle peale ema sulas. Jutustas, et see on ainuke asi, milles tütar tõesti andekas on, aga igapäevaelu pisiasjadega iseseisvalt hakkama ei saa, ema peab seepärast kodune olema ja tütre eest hoolitsema. Minu süütu küsimus, et kas poleks mõttekas tütart aeg-ajalt ka päevakeskusse viia ja inimestega harjutada ning iseseisvust õppida, vallandas pika tiraadi, kui raske see ikkagi on ja kui palju tähelepanu ja hoolt tütar vajab ja kui oluline on, et ema ise temaga tegeleks.

Ma ei tea, miks mulle jäi mulje, et ema on lausa uhke selle kõige üle, et tema teostabki ennast tütre kaudu. Tütar osales jutuajamises üksikute repliikidega, kuid isegi nende põhjal arvan, et ta oleks piisava toetuse korral küll võimeline endaga hakkama saama. Õmblusoskus annaks võimaluse ja vahendid, suhtlemisjulgus ja paljud muud oskused tulevad harjutamisega.

Igaks juhuks andsin emale oma kontaktandmed - äkki ta siiski soostub tütre millalgi oma seelikusabast lahti laskma, kui siis muidugi juba liiga hilja pole.

Vanadekodudest veel

See kirjutis oli mõeldud vastuseks eelmise loo kommentaaridele, aga läks liiga pikaks ja põhjalikuks.

Üks kommenteerija arvas, et tegu on väga valusa teemaga ja ma olen temaga täiesti nõus. Esiteks on meis ikka veel sügavale juurdunud arusaam, et vanade- või siis uue nimega hooldekodu on häbiasi, et sinna pannakse või minnakse ainult siis, kui pole peret, kes hoolitseks või kui pere lihtsalt ei hooli.

Teiseks ollakse väga pessimistlikud neis asutustes valitsevate elutingimuste suhtes. Ega jah hõisata pole midagi, kuigi võrreldes paarikümne aasta tagusega on edasiminek ikka tohutu. Nüüd on probleemiks saanud raha - paremate tingimustega hooldekodukoht on nii kallis, et suur hulk vanureid ja nende peresid lihtsalt pole suutelised maksma. Nii tulebki viimases hädas leppida ülerahvastatud tubade, ebameeldivate toanaabrite ja palju muuga.

Kas leiduks lahendus? Selline, mis meeldiks nii hooldekodude asukatele kui oleks vastuvõetav nende tuttavatele? On, ja sinnapoole me tasapisi liigumegi.

Olen saanud külastada paljusid hooldekodusid nii meil kui piiri taga ja võin kirjeldada üht päris sümpaatset mudelit.

Hooldekodu on pansionaadi tüüpi, ühe- ja kahekohaliste tubadega, tubades ka kööginurgad. Iga elanik sisustab toa oma maitse kohaselt, toob kaasa oma mööbli ja muu vajaliku. Kui tema asjad tuppa ära ei mahu, saab need hoiustada lattu. Tubades on häiresüsteemid, kui häda korral kiiresti abi vaja. Kutsumata personal üldjuhul tuppa ei sisene. Toa korrashoiu ja söögivalmistamise eest võib hoolitseda asukas ise või tellida see teenusena. On võimalik osaleda kogu kodu ühistes üritustes, korra nädalas teevad visiidi arst ja vaimulik, kellega siis vajadusel kohtuda saab, samuti võib kutsuda kohapeale mistahes muu vajaliku ametniku.

Ah et mis see maksab?

Igaühega tehakse eraldi leping, sõltuvalt soovitud teenustest. Kindel on see, et pensionist peab inimesele jääma piisavalt palju oma tarbeks raha kätte. Kui vaja, maksab ülejäänu koduvald. Raha puudumise pärast ei tohi keegi abist ilma jääda.

Pildil on vaade Salmela hooldekodule Soomes Turus. Selle kodu omapära on see, et see on mõeldud spetsiaalselt kurtidele. Personali hulgas on samuti palju kurte ning maja sisemiseks keeleks on viipekeel. Niisuguseid kodusid on Soomes mitu.

Niisuguses kohas võiks ju isegi vanaduses elada, kui ise endaga enam toime ei tule?

Vanadekodusse?!

Kurtis mulle üks tuttav: "Kas tead, lapsed panid **** vanadekodusse!"

Ta oli tõsiselt šokeeritud - kuidas ikka nii võib, ema tema enda ehitatud kodust harjunud keskkonnast ära võõraste sekka viia! Sain tema pahameelest täiesti aru - minagi olen üles kasvanud teadmisega, et vanadekodusse lähevad ainult need, kel peret ja hooldajaid pole.

Kirjeldatud juhul teeb asja kurvemaks veel see, et kõnealune memm on kurt, hooldekodu personal ja asukad aga viipekeelt ei oska ja vanakesel pole kellegagi suhelda. Teati ka, et need lapsed on alati oma kurte vanemaid häbenenud, hoolimata sellest, et nood olid väga tublid inimesed. Nii võibki kõrvaltvaatajale tunduda, et taheti vanainimene lihtsalt jalust ära saada.

Kuid olen selle probleemiga rohkem kokku puutunud ja mõistan ka neid lapsi. Kui vanainimese tervis pole kuigi hea, mõistus ja mälu kipuvad üles ütlema ning ta vajab pidevat järelevalvet, ei ole noorematel pereliikmetel alati võimalik seda pakkuda. Tänapäeval pole mõeldav, et keegi perest jääks määramata ajaks töölt koju vanuri eest hoolitsema. See lihtsalt kurnab peret, ei jätku jõudu. Vanadekodu võib sel puhul olla parem lahendus. Pealegi leidsid noored võimaluse maksta igakuiselt küllaltki suur summa, et memmel oleks omaette tuba ja eritellimusel valmistatud toit. See pole ju hoolimatus?

Hoolimatusega võib tegu olla, kui vanainimene viiakse kodunt ära ning mõeldakse, et nüüd on kõik hästi, ei minda teda enam isegi vaatama. Loodan, et nii ei juhtu.

Printsesse juurde (ja numbritest kah)

Õde ilmus veidi peale keskööd MSN-i ja teatas kauaoodatud uudise - ma olen siis viiendat korda vanatädi. Tema tütar sai õhtul tütre.

Pole just tavaline, et poole aastaga lisandub peresse kolm titte. Meie peres juhtus see viimati 1983.

Meie aga õega ei jõua ära imestada, mis numbrimaagia see olgu - juba mitmendat põlve saavad meie pere naised vanaemadeks 46-aastaselt. Õde on praegu 46. Mina olin 46, kui mu esimene tütretütar sündis. Meie ema oli 46, kui sündis minu vanem tütar. Emapoolne vanaema oli 46, kui sündis meie onupoeg. Ja kui ma õieti mäletan aastaarve, oli ka meie vanavanaema 46, kui sündis meie onu - tema esimene lapselaps.

Mõned teised numbrid kipuvad ka korduma, aga mitte nii selge mustri järgi.

Igatahes tore on, kui nüüd värsked vanemad ka prinsessi nime suhtes kokkuleppele jõuaksid.

Ülemus pole koll

Käisin täna Kõige Kõrgema Ülemuse jutul. Põhjuseks ikka järgmisel aastal plaanitav rahvusvaheline konverents. Kaasas oli mul kogu korraldustoimkond, viis inimest Euroopa eri paigust.

Suutsin neid juba eile põhjalikult šokeerida. Kui toimkonna koosolekul tuli juttu sellest, et oleks viisakas mingil ajal meie Kõige Kõrgema Ülemusega kohtuda ja ka tema osalemist ja koostööd paluda, ütlesin mina kohe, et miks peaksid inimesed ekstra sellepärast kunagi hiljem hakkama Tallinna sõitma, võtsin telefoni, helistasin Ülemuse sekretärile ja panin tänaseks pooletunnise audientsi kirja. Rahval silmad suured - nii lihtsalt saabki? Neil oma kodumaal ei ole see kellelgi võimalik, kuigi pooled töötavad Ülemustega lausa samas majas.

Kohtumine ise möödus äärmiselt soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Kõige Kõrgem Ülemus oli väga positiivselt meelestatud, reserveeris oma kalendris aja ja oli nõus avapäeval lisaks tervitustele ka väikest ettekannet pidama. Igal juhul toimkond oli meeldivalt üllatunud. Mina mitte, sest teistmoodi ei kujuta ma meil siin asjaajamist ettegi.

Tegime veel tiiru linna peal, vaatasime üle mõned konverentsi jaoks olulised paigad. Igal pool oli vastuvõtt soe ja sõbralik. Mis jutt see olgu, et eestlased külmad ja kinnised! Ei pea paika.

Lõpetasime õhtusöögiga Buenos Airese restoranis (Forumi keskuses). Julgen soovitada ka kõige näljasematele gurmaanidele.

Seitse emavalet

Kati andis ilmvõimatu ülesande - otsi välja seitse väidet, mida sa ei usu ja viska pall kolmele blogijale edasi. Aga tuleb välja, et siin maailmas pole miski päris võimatu.

Vanale koerale uusi trikke ei õpeta.

- õpetab ikka küll. Õppimisvõime ei sõltu vanusest.

Inimene on see, mida sööb.
- pole veel näinud, et taimetoitlased kapsaroheliseks muutuksid.

Mootorratas on ohtlikum kui auto.
- kui sõita ei oska, pole mingit vahet.

Võileib kukub alati võise poolega allapoole.
- tõenäosusteooria järgi on suhe 50:50

Parim viis kiusatusest võitu saada on sellele järele anda.
- aga kui mul on kiusatus panka röövida?

Nagu ema, nõnda tütar.
- võivad olla ka täielikud vastandid.

Pole midagi paremat halvast ilmast.
- ilus ilm on iga kell etem.



Ja kolm õnnelikku võitjat on Sirje, Katseloom ja Tiiu.

Tõlgid, ritta!

Seoses ühe rahvusvahelise konverentsi korraldamisega Tallinnas 22.-26. septembril 2008 oleks vaja paari asjalikku tõlki, kes suudaksit teha sünkroontõlget inglise keelest saksa keelde ja vastupidi.

Kui keegi leiab, et tema kalendris on need päevad vabad, paluks teada anda. Miljonäriks ei saa, aga võid leiva peale osta ikka. Kui on muid kulusid, kompenseeritakse.

Üks rist ja viletsus

... selle kassiga.

Kuues päev juba puu otsas. Nagu tahaks hakata lõpuks alla ronima, aga ei roni ka. Kui toidukotti krabistada, tuleb paar oksa allapoole, kräunub haledalt, vahib kodu poole ja siis ronib jälle latva tagasi.

Täna otsustasin uuesti 112 helistada. Vastu võttis hoopis teine dispetšer kui eelmine kord. Rääkisin mure ära, et nii-ja-nii, kuuendat päeva kass puu otsas ja alla ei nõustu tulema. "Mis ta teeb seal puu otsas siis?" - "Kräunub ja ronib mööda oksi üles-alla." - "No ma saadan päästeauto, las hindab olukorda."

Tuli siis väike bussikas. Päästja vaatas kassi, arvas, et liigub teine veel päris vilkalt, ju võib seal mitu päeva kükitada. "No aga kuues päev juba!" - "Eks ma siis kutsun tuletõrje redeliga, proovivad ."


Nõmme komando poisid olid üpris nobedad. Jälle probleem: tänav nii kitsas ja auto suur, hoovi keerata ei saa. Võeti siis auto pealt redel, tassiti hoovi ja aeti puu najale püsti. üks mees ronis üles, aga kass, va tola, kribis tükk maad eemale peenikeste okste peale, kuhu tuletõrjuja järele ei pääsenud. Raputas ta seda oksa mis ta raputas, kass krabas kõige kahekümne küünega oksast kinni ja peale risu ei pudenenud alla midagi.

Kassi omanik ilmus ka kohale, lõi käega - no olgu siis edasi, kui koju ei märka tulla.

Tuletõrjujad naersid, et peab ise sinna kassi kõrvale ronima ja talle mahedat salajuttu ajama. Aga lõpmatuseni passida polnud ka mõtet, niisiis pandi redel kokku ja kass jäi ikka puu otsa edasi kükitama.

Mina loobun. Kui omanikul mingit huvi ei ole, ei saa mina ka rohkemat teha.

Ajugümnastikat

Tulin veidi aega tagasi Pärnust. Bussis polnud muud teha kui aknast välja vahtida. Tee veeres vaheldusid küntud põllud rohumaade ja metsatukkadega. Märkasin, et küntud maatükkide kohal hõljus udu, rohumaade ja metsatukkade kohal mitte. Miks?

Tuletasin kõik koolis õpitud füüsika meelde ja välja mõtlesin!

Teie aga nuputage ise.

Appikene!

See kass on ikka veel puu otsas! Kuidas ma teda enne siis ei näinud?

Ja mina juba lootsin...

Appi, ma ei jaksa enam!!!

Kiisusaaga läbi!

Käisin just õues. Kase alt leidsin suure murdunud oksa, hallivöödilist kassi kusagil näha polnud. Pimedas verejälgi tuvastada ei õnnestunud.

Loodan, et kiisu pääses vigastusteta ja oskas õiges suunas punuma pista, et perenaise juurde sooja tuppa lemmiktoidukausi juurde pääseda.

Kõigile kaasaelajatele ja osavõtlikele inimestele aga palju tänu!

1345 avita!

1345 - Tallinna abitelefon, kuhu helistades peaks nõu ja abi saama.

Istub mul võõras kiisu juba kolmandat päeva puu otsas. Kõik võimalikud nipid järele proovitud, kasu ei miskit. Helistan siis viimases hädas linna abitelefonile 1345. Järgnev kõnelus on mõnevõrra lühendatud.

"Niisugune mure, et võõras kass istub kolmandat päeva puu otsas. Kuhu ma peaksin pöörduma?"

"Kui olete nõus allatoomise eest maksma, siis teeb see umbes 1000 krooni." - Ega ikka ole sellist raha välja panna ja pealegi ei pääse tõstukauto sinna ligigi.

"Teate, me oleme probleemiga kursis ja ükski kass pole veel puu otsa jäänud. Kui kõht tühjaks läheb, küll omal jõul alla tuleb. Seni pole veel surnud kasse puu otsast leitud."

"No aga kolmas päev juba, külm ka ja ta ei tule toidu peale."

"Teile võib ju tunduda, et tal on seal paha ja ta nutab, aga küll ta ikka ise alla saab." - Nojah, kui käpad lõpuks kangeks jäävad, eks siis muidugi. Aga seda ma olen küll kuulnud, et nii kõrgelt kukkunud kassid on viga saanud. Ohkan ja lõpetan kõne.

Nõmme tuletõrjekomando telefonil kostab kutsuv toon, mis asendub kohe lühikeste piiksudega. Pärast mitmendat helistamist loobun.

No mitte kedagi ei huvita...

Võrdluseks aastavanune lugu Pärnust.

Minu mõistus on otsas.

Mis teha?

Teist päeva juba istub mul aias kase otsas kellegi hallivöödiline kass ja näub haledalt. Alla tulemast keeldub kategooriliselt.

Päästeteenistus soovitab kas omanik üles otsida või ise tõstuk tellida, tõstukit aga nii lihtsalt ei saa, töötund maksab 300-400 krooni. Pealegi ei pääse see tänavalt kasele ligigi.

Kas pean ootama, kuni see kena kiisu (kes on kindlasti ka kellegi lemmikloom) ise puu otsast alla potsatab?

Üksindusest ja üksildusest

Ühes blogis esitati neil päevil küsimus, kas üksik inimene on friik. See tähendab siis, et üritab vägisi suhelda teistega, kipub klammerduma ja ei mõista, miks teistel tema jaoks aega ei ole.

Ei maksaks segi ajada üksindust ja üksildust. Üksi võib inimene olla mitmel põhjusel. Kui ta tahabki üksinda elada ja olla, on see tema vaba valik ning sel juhul ei pea teised muretsema tema suhtlusvajaduse rahuldamise pärast. Ka need inimesed, kes elavad teistega koos, kellel on suur lähivõrgustik, vajavad vahel võimalust olla üksi iseenda ja oma mõtetega.

Üksik inimene, eriti kui ta ei ole üksik oma vabast tahtest, võib muidugi olla ka üksildane. Kuid üksildust võivad tunda ka need, kes ei ole üksikud. See on tunne, et inimesi võib sinu ümber olla kuitahes palju, siiski pole kedagi, kellega südamest rääkida, kes jagaks sinu mõtteid ja tundeid. Pole kedagi, kellele oma muresid kurta ja kes mõistaks ja lohutaks kui vaja.

Üksildane inimene on see, kes kipub klammerduma, kes otsib lähisuhteid igast võimalikust kohast, kes ei suuda vestlusi kuidagi lõpetada.

Üksik inimene võib olla, kuid ei pea olema üksildane ja üksildane inimene ei ole alati üksik.

PS: blogile linkida ei saa, kuna see on lukus.

Oli kord....

Mõned blogijad on välja tulnud vahva ideega - panna blogivormis kirja oma pere lood ja mälestused. Mul tekkis sama mõte juba siis, kui plaanisin kirjutada oma vanaemast, aga veeretasin seda mõttekest veidi liiga kaua. Aga pole ju midagi imelikku, kui head ideed paljudele korraga pähe tulevad.

Ma ei ole oma suguvõsas ja põlvkonnas kõige vanem. Kuidagi aga on nii juhtunud, et just minust on saanud mälestuste vardja. Dokumendid, mis säilinud, on esialgu veel hoiul ema juures, samuti on ema kokku kogunud perekonnapildid ja koostanud nendest fotokroonika. Ühe suguvõsa haru kohta on valminud ka sugupuu, mis hetkel mu õe arvutis ülevaatamist ja paljundamist ootab. Selle sissejuhatuses on ema kirjutanud: "Tugev on inimene, kes teab, kus on tema juured." ja lõpetuseks märkinud, et ta loodab selle töö jätkamist järeltulevatelt põlvedelt.

Praegu on veel neid, kellelt küsida ja oma mälestusi kontrollida. Tahan, et ka minu lapsed teaksid, kust nad pärit on, ja kes olid need inimesed perekonnaalbumi piltidel, et nad teaksid nendest vähe rohkem kui ainult nime ja sugulusastet.

Mõned lood meie perekonnakroonikast on jõudnud ka siia blogisse. Edaspidi saab rohkem lugeda http://www.kukupai2.blogspot.com/

Tere tulemast!

Külmavarese nutulaul

Nüüd läks tõeliselt külmaks. Oi, kuidas mulle see ei meeldi! Kõige parema meelega lendaks ära soojale maale ja ei tulekski enne tagasi kui siin lumi läinud ja saab jälle mütsi ja sallita käia.

Ma lihtsalt vihkan vajadust endale mitu kihti rõivaid selga ajada, pidevalt puid tassida ja ahju toppida, tuult, mis kontidest läbi lõõtsub (kaitsvat pekikihti ju ümber pole).

Samas võin end lohutada Pipi Pikksuka ütlusega: "Kui süda on soe ja lööb nagu vaja, ei siis ära külmu." Kui tuli ahjus praksub ja küünal laual põleb, on mõnus istuda ning jäätist limpsida (ja seda ma varusin terve külmikutäie). Jõuluvanalt ootan lambanahkseid susse ka.

Kohtumõistmisest Piiblis

Tiiu räägib muuhulgas kohtumõistmisest, öeldes, et ka Piiblis on sellest korduvalt juttu, kuid kurdab, et ta ise Piiblit väga hästi ei tunne. Aitaks siis natuke.

Matteuse 7:1-5 Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile. Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas sa ei pane tähele? Või kuidas sa ütled oma vennale:lase ma tõmban pinnu sinu silmast!? Ja vaata, palk on su omas silmas! Sa silmakirjatseja! Tõmba esiti palk omast silmast ja siis sa seletad tõmmata pindu oma venna silmast.

Maakeeli siis: enne kui teist kritiseerima ja maha tegema hakkad, vaata peeglisse - kas sinu endaga on kõik korras?

Paralleelkoht Luuka 6:37-38 Ja ärge mõistke kohut, siis ei mõisteta ka teie üle kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks, siis antakse ka teile andeks. Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile.

Ehk: mida teed teisele, seda tehakse ka sulle.

Vihkamine sünnitab ainult vihkamist. Iga halva, mis teisele teed, saad kuhjaga tagasi. Hullem veel: vihkamine närib inimest seestpoolt, rikub tema füüsilise ja vaimse tervise.

Andestamine ja armastus aga loovad inimese ümber võimsa kaitsekilbi. Ainult need on suutelised halva heaks pöörama. Tiiu, sul on õigus: maailma muutmist tuleb alustada iseendast.

Aga mõne inimese jaoks on ju Piibel muinasjutt, mida ei tohi tõsiselt võtta....

Liputamisest*

"Ettekö virolaiset liputtaa ollenkaan?" küsis täna üks tuttav soomlane.

Mitäh? Siis taipasin. Vaatasin linnas ringi ja pidin tõdema, et ega eriti küll.

Kalendris on küll tänase kuupäeva juurde lipuke pandud (nii nagu paljude muudegi juurde, kui vaatama hakata). Aga majadel lippe kuigivõrd näha ei olnud. Isegi mitte suurtel kortermajadel ja ametiasutustel, kui politsei ja koolimajad välja arvata.

Ei saagi aru, kas pole tänane päev mingi püha meie jaoks või pole meile oluline oma lippu lehvimas näha. Tõsi küll, eramajadel lipu heiskamine pole ka kohustuslik, inimesed võivad olla ju nädalavahetuseks ära sõitnud või mis iganes. Aga torkab silma, et mõnel majal on alati tähtpäeval lipp väljas, mõnel pole isegi mitte vabariigi aastapäeval.

Raske on sellist asja oma välismaalastest sõpradele seletada. Neile jääb paratamatult mulje, et me ei hooli oma riigi sümbolitest (mida lipp ju on) ja tehakse automaatselt järeldus, et ega me siis oma riigistki kuigivõrd hooli.

Kas ongi nii?

*liputus - soome keeles 'lipu heiskamine'

Blogimisvaenulik päev

Laupäeval pole mingit mõtet blogisse asjalikku juttu panna - kaunter näitab, et nädalavahetusel on kõigil nii palju tegemist, et blogide lugemiseks pole aega.

Teistpidi jälle tore - saab oma paha tuju ja sapi rahulikult välja valada, kartmata, et loevad ka kõik need, kellesse asi üldse ei puutu. Ainuke viga - mul polegi hetkel tuju paha.

Aga homsele mõeldes - kellel võimalik, pange tõesti arvuti kinni ja hakake isadepäeva kooki tegema.

Kõht valutab siiani...

... suurest naermisest eilses teatris. Nii lõbusat ümbermaailmareisi ei teagi teist.

Alustasime Ameerikast, läbi Kanada hokiväljakute ja Brasiilia sambakarnevali läksime Austraaliasse koaalat silitama, siis Jaapani sumomaadlejatele külla. Loomulikult olid kohal ka Jaapani pensionäridest turistid Nikoni kaameratega. Hiinas proovisime pulkadega riisi süüa ja Itaalias ahmisime spagetteid. Egiptuse vaaraode hauakambrites üleelatud õuduste leevenduseks sobis hästi soome saun. Euroopa tiir viis Saksamaa kiirteedelt Hispaania härjavõitlusele.

Läbi sai põigatud veel siit ja sealt, kuid kõige parem oli ikka tagasi jõuda Eestisse oma kodust Kaera-Jaani tantsima.

Aitäh, Dima ja Lada!

Küsimus IT-meestele

Kui läpaka ekraanile ilmub korduvalt kiri, et Wifi draiver ei ole installitud, aga wifi töötab täie rauaga, kus siis viga on?
See infokast ei lase ennast kinni ka panna.

Tule ümbermaailmareisile!

... täna kl 19 Tallinnas, Mustjõe gümnaasiumis Paldiski mnt 83. Tunniga peaks ära jõudma käia. Pileteid saab enne algust kohapeal.

Eile reisiti Tartus ja kõik jäid väga rahule. Vaata siia ka!


Teist sellist võimalust niipea ei tule!

Varastatud viinapudeli vargus

Häid Oktoobripühi, seltsimehed!

Kas keegi täna paraadil ka käis? Mäletate ju, vähem kui 20 aastat tagasi oli vabatahtlikult kohustuslik 7.novembri hommikul kesklinna koguneda, paar tundi koha peal tammuda, siis kümne minutiga üle keskväljaku tribüüni eest läbi marssida, mõned korrad valju häälega hurraa! karjuda ja seejärel võis laiali vajuda.

Lapsena mulle selline asi täitsa meeldis - ega siis õhupalle niisama ei ostetud, ikka pühadeks. Tavaliselt käisin paraadil emaga, ühel aastal aga võttis mind kaasa isa. Ja just siis järgnev lugu juhtuski.

Isa töötas mul viinavabrikus tähtsamat sorti ülemusena. Kontor oli praeguse Liviko majas. Vaat ülemuste asi oli hoolitseda, et pärast rongkäiku kõik lipud ja loosungid kontori lattu tagasi jõuaksid, tolleaegse korra kohaselt olid need ju rangelt arvel. Sai siis Tartu maanteele kõnnitud, lipud- loosungid ära viidud ja siis pakkus isa asetäitja, et viib meid autoga koju. Mis meil selle vastu sai olla. Möödaminnes pisteti minu kotti ka üks viinapudel. Ega tegelikult viina ju tehasest välja viia ei tohtinud, seespool müüre võis juua küll. No mina ei teadnud sellest muidugi midagi, seepärast ei teinud teist nägu ka, kui väravas valvurionu meid vaatas. Ega ta väga uudishimulik olnudki, pühad, ülemused, laps ka veel kaasas, soovis veel häid pühigi.

Ema korjasime ka kusagilt linnast peale ja sõitsime koju. Asetäitja tuli korraks tuppa ka, mina aga unustasin koti auto tagaistmele. Vaatan siis aknast välja - auto liigub. Hõikasin teistele, et auto läheb minema! Vastati, et ei lähe ta kuskile. Siis vaatas ema ka korraks akna poole ja ütles, et läheb ikka küll. Mehed tormasid kohe välja autot taga ajama Hiiu staadioni poole, ema jooksis putkast miilitsasse helistama. Helistas igaks juhuks ühele Hiiu staadioni kõrval elavale sugulasele ka (temal täpselt samasugune ja sama värvi Volga, kui see, mida taga aeti). Too ajas siis enda masina ka välja, et sellega kiiremini järele saada.

Aga kratid ei jõudnudki kaugele, veidi pärast staadioni jäi auto lihtsalt liiva sisse kinni. Kratid (olid ühed kohalikud nolgid) putkasid metsa. Õnneks lippasid parasjagu mööda ühed sportlased, kes kohe aru said, milles asi ja omakorda neile järele lidusid. Selleks ajaks, kui miilits kohale jõudis, toodi nolgid sportlaste vahel neile ilusti kätte. Ühel tilkus nina veits verd, miilits ütles, et vähe andsite veel.

Auto lükati kenasti liivasossist välja, viinapudel oli tagaistmel alles. Mis sellest edasi sai - vaat seda ma tõesti ei tea.

Panin puusse!

Tsekkasin siin PH soomekeelset blogi ja naljaga pooleks pakkusin ennast keeletoimetajaks (soome keeles enda teada pealegi). Aga tont seda teab, mida ma siis mõtlesin, panin selle sõnaga ikka täitsa mööda. Mina, kes ma pidevalt soome keeles lõksutan ja kirjutan! Soomlasedki on õnnestunud ära petta, nii et küsivad, millisest Soome osast ma pärit olen. Selle peale kilkasin ikka, et Talsingist loomulikult. Küll oli vahva nende küsivaid nägusid vaadata!

Jah, aga päris õige sõna peaks olema 'oikolukija' - ja see on nüüd ehtsalt soomlaselt järele küsitud.

Millisesse nurka ma nüüd häbenema pean minema?

Kulla guugeldajad...

... ma tõesti ei tea, kuidas Austraaliasse elama saab minna. Kui teada saate, palun öelge mulle ka, äkki tulen kaasagi.

Aga et ma punapäine naine olen, seda teavad niigi kõik. Alkohoolik pole ma kindlasti mitte. Majanduse põhitõdedest loengut suudan pidada küll ja piduliku lõunasöögi korraldamisega saan kah hakkama.

Politseinik Tähismaad soovitan küll mujalt otsida.

Edukat guugeldamist!

Jõehobu elutoas

Psühholoogid teavad kohe, millest jutt. Teistele: Kujutage ette, et teie elutoa diivanil istub suur jõehobu. Välja teda visata kuidagi ei saa, midagi temaga teha pole. Et jõehobu mitte ärritada, käib terve perekond tema ümber kikivarvul. Kellelegi rääkida ka ei tihka - hakkavad imelikult vaatama ju.

Mina elasin niisuguses olukorras aastaid. Kuna see teema siin mõnedes blogides üles on tõusnud, oleks ehk aeg kapist välja ronida.

Olin aastaid abielus alkohoolikuga.

Algusajad olid ilusad. Kena noormees, käed lahti mitme töö peale, napsitamised piirdusid sünni- ja muude tähtpäevadega, käpuli koju ei roomanud, järgmisel päeval peaparandust ei vajanud, palka kõrtsi ei viinud (ja palk oli tolle aja kohta ikka väga hea). Teineteise järel sündis kaks tütart, majapidamine oli korras. Tõsi, lastega kontsertidel ja teatris käisin mina, mees see-eest õpetas nad rattaga sõitma ja käis kelgutamas. Ei teinud mind ettevaatlikuks ka jutud äia kunagisest padujoomisest, seda enam, et meie tutvumise ajaks oli äial avastatud diabeet ja joomisel seetõttu piirid peal. Kuigi äi ja ämm kippusid vahetevahel oma nina liiga palju meie asjadesse toppima, polnud läbisaamisel viga.

Tasapisi aga tekkisid sõbrad, keda oli vaja aitamas käia (ja kes ka meil talgutel käisid). Kõik need talgud aga lõppesid pudeli või paariga. Siis oli juba vaja kohe töölt tulles mõne "sõbra" juurest läbi astuda, koju jõuti lõhnadega. Ei takistanud ka see, et lapsed lasteaiast kaasa olid võetud - nemad saadeti tänava otsast kodu poole kõndima, ise tuldi veidi aja pärast. Loomulikult hakkasin ma protesteerima. Mõneks ajaks oli kasu, siis läks samamoodi edasi.

Poja sünni puhul niisutati titevarbaid päris põhjalikult. Aga tööl sai korralikult käidud, napsitamised koondusid nädalalõppudele ja puhkuse ajale. Üha sagedamini olin fakti ees, et minu plaanid midagi teha või kuhugi minna läksid vastu taevast. Kui kodus midagi parandada või teha oli vaja, pidi seda mitu korda meelde tuletama. Aga ikka veel ei rääkinud ma teistele midagi. Omavahel korraldasin skandaale küll. Lubadused end kokku võtta, mõneks ajaks olukord isegi paranes, kuid siis jätkus kõik vanaviisi, iga korraga hullemini.

Sisuliselt hakkasime lastega oma elu elama. Kui oli mingi plaan või kuskile minek ja mehest kaasalööjat polnud, läksime ja tegime ilma temata.

Päris allakäik algas siis, kui mees vahetult enne krooni tulekut töökoha kaotas. Mitte joomise pärast, veel mitte. Tookordse käki keeras kokku ta oma vend ja kuigi ta seda otsesõnu ei tunnistanud, oli tema ja mehevanemate toetus see, mis meie peret need kaheksa kuud vee peal hoidsid. Aga uut töökohta polnudki kerge leida. Iga järgmine äraütlemine süvendas masendust ja üha sagedasemaks said ajaveetmised "sõpradega", üha pikemaks venisid joomaperioodid. Mina üritasin mõistev olla ja lootust sisendada, aga kui mees siis poleks lõpuks tööle saanud, ega ma vist oleks kauem jaksanud ka. Uus töökoht tõi vähemalt mõneks ajaks rahu tagasi, kuid harjumused olid juba nii tugevad, et õhtud, nädalalõpud ja puhkused kulusid ümbruskonna jotade seltskonnas. Mina aga võtsin kätte ja läksin uuesti kooli, uut eriala õppima. Tööl käisin loomulikult edasi.

Läks mehel seegi töökoht, mõne aja pärast sai uue. Kodus teda peaaegu enam polnudki. Kui koju jõudis, oli kas nii purjus, et jäi kohe magama või siis sedajagu kaine, et minuga tüli norida. Kräunus mis ta kräunus, aga kooli pooleli jätma ta mind sundida ei suutnud.

Siis tuli järgmine töötuseperiood - ligi aasta. Sel ajal mees enam eriti tööd ei otsinudki, vähesed pakutud võimalused põlgas ära - küll liiga kaugel, küll pole tema eriala. Lõpuks sokutas üks joomasõber ta enda juurde haigla remondimeheks. Ime küll, seal pidas mees vastu ligi kaks aastat. Õed varustasid töömehi piiritusega, ülemus pigistas silma kinni - peaasi, et töö tehtud saab. Kuid tuli uus ülemus, see lõi platsi puhtaks. Seejärel ei saanud mees enam ühtegi ametlikku töökohta, käis siin ja seal haltuuraotsi tegemas, kuid pikka pidu polnud kuskil. Kodune õhkkond muutus järjest pingelisemaks. Aga ikka veel ei olnud mina kellelegi teisele midagi kurtmas käinud. Kui keegi ka nägi ja teadis, ei tuldud küsima ka.

Viieteistkümnes pulmaastapäev sai traditsioonilise kohvi ja kringliga isegi ära peetud. Ja just siis ütlesin õele, et nüüd on kõik, järgmist aastapäeva enam ei tule. Pikemat seletamist polnud vaja. Lapsed teatasid ka, et kaua võib, olgu plats puhas. Viisin paberid kohtusse sisse.

Samal ajal tõi saatus mu teele kaks sõpra (tegelikult tundsin neid juba varem, aga seni oli suhtlemine piirdunud vaid ametialaste asjadega), kellele sain kõik südamelt ära rääkida. Ja olgu nad tänatud, nad seisid mu taga nagu müür kogu järgneva aja ja ka täna tean, et võin mistahes murega nende poole pöörduda.

Kohtuga sai veel vett ja vilet. Mees loomulikult keeldus lahutusest. See tähendas, et mina pidin otsima tunnistajad, kes tõendaksid, et abielu on võimatuks muutunud. Lapsed kui alaealised tunnistajateks ei sobinud, naabrid ei soovinud end asjasse segada, pealegi teadsid nemad ainult seda, et mees vahetevahel joob, skandaale ja lööminguid nende teada ju polnud. Õde oli nõus tulema, aga mitu istungit läks selle nahka, et mees lihtsalt ei tulnud kohale. Kolmandal korral võttis kohtunik lõpuks asja arutusele, poole tunniga sai otsus tehtud.

Ega lugu sellega veel lõppenud. Mees keeldus välja kolimast, kuna temal polevat kuhugi minna. Tuli siis majaomanikuna uuesti kohtusse minna ja nõuda väljatõstmist. Jälle eelistung - kus tõendid, et kooselu võimatu?

Kas mees vägivaldseks ei muutunud? Üritas küll. Aga kui asi tõsiseks läks, kutsusin politsei ja lasin ta kainenema viia. Edaspidi aitas ainult telefoni poole vaatamisest, et teda taltsutada. Ühe korra pidin küll veel poltisei välja kutsuma, kuid selleks ajaks, kui patrull kohale jõudis, oli mees madalam kui muru, lubas ära onu juurde minna ja meid rahule jätta. Tegelikult olime me selleks ajaks juba ametlikult lahutatud. Politseinik tegi mulle selgeks, et kuna mees on ikkagi meie majja sisse kirjutatud, ei saa mina teda keelata tuppa tulemast. Minu ütlemise peale, et ta on ju purjus, vastas politseinik midagi jahmatavat: "Teate, proua, Eesti Vabariigis on igaühel õigus juua niipalju kui tahab!"

Aga nendest väljakutsetest oli mul kohtus kasu, neid peeti piisavateks tõenditeks. Lõppistung pidi toimuma paari kuu pärast ja meie juba rõõmustasime - jõuludeks rahu majas. Läks aga hoopis teisiti - mees sattus õnnetuse tagajärjel üliraskes seisundis haiglasse, oli kaks nädalat koomas, seejärel taastusravil ning tunnistati invaliidiks. Otse haiglast viisid ämm ja äi ta enda juurde. Nende meelest olin mina kõiges süüdi, ei käinud meest küla pealt otsimas ja koju vedamas, lasin tal juua ja tirisin perekonnaasjad avalikkuse ette. Nende meelest oli tegu ainult mõningase napsitamisega, mitte pideva joomisega. Hiljem, kui mees toibus, rääkis ta neile siiski tõe ära ja meie suhteliselt viisakas läbisaamine ämma-äiaga taastus.

Äi on juba mitu aastat surnud, mees elab koos oma emaga, on endiselt töövõimetuspensionil. Õnnetusest saadik pole ta tilkagi joonud.

Minu elutoast on jõehobu kadunud ja tagasi ma teda ei lase.

Tahmatont

Kui pliit iga kütmise algul pahvaka sinist suitsu kööki ajab ja soemüür kuidagi soojaks ei taha minna, peab kuskil tropp ees olema. Siis on viimane aeg harjad-kulbid välja otsida ja truupe torkima hakata. Seda ma täna tegingi.

Tropi leidsin päris kähku - kuna korstna ja truubi vahele jättis pottsepp siibri panemata, oli see vahepealne lõõr puulehti täis. Ega midagi, lehed välja, veidi torkimist teistes lõõrides ka ja asi korras. Tahma tuli alla poole ämbritäie ja sellest täiesti piisas - tõmbab nii mis mühiseb.

Nüüd vaja veel köögikappide uksed tahmatolmust puhtaks pesta.

Kas keegi seletaks...

.... miks blog.tr.ee alalõpmata kinni jookseb? Aeglane on see leht algusest peale olnud, aga viimasel ajal viskab iga kord, kui klikkida tahad, sellise pildi ette:

Ja sina siis istu ja keeruta pöidlaid, kuni jälle jooksma hakkab.

Ja ärge tulge seletama, et viga on brauseris või minu arvutis: MITTE ÜHEGI TEISE lehega sellist nalja ei ole! Kõik muud töötavad nagu kellavärk.

Lapsepõlve süütud muretud mängud...

Olgu kohe üles tunnistatud, et vaatamata oma nimele pole ma alati niiväga kukupai olnud midagi. Pättusi sai väheke tehtud ikka. Mõni aeg tagasi just nostalgitsesime ühe sõbraga ja meenutasime, kuidas iseenesest süütu temp lausa kriminaalseks kippus kiskuma.

Meie tänava äärest kulgeb vana raudteetamm, just seesama, millele LOV nüüd suure hurraaga jalgrattateed rajab. Kui me lapsed olime, oli seal ikka päris raudtee ja kaks korda päevas tossutas mööda pikk rong briketivagunitega. Vahetevahel vedeles raudtee ääres millegipärast rongirattaid. Ei mäleta küll, et mõni vagun lausa sõidu ajal oleks rattapaari alt ära kaotanud, nii et nende sinnatekkimine oli vähe müstiline.

Jalutasime meie siis sõbraga ühel kenal varasügisesel päeval mööda raudteed kodu poole, kui avastasime tee kõrvalt põõsastest ühe rattapaari. kohe tuli idee - tõstame selle rööbastele, veeretame koduni, siis vaatame, mis edasi teeme sellega. Mõeldud, tehtud. Kodu juba ligidal, järsku nägime, et rong tossutab vastu. Hakkas kiire, kuidagiviisi said need rattad rööbastelt maha vinnatud (päris rasked olid teised!) ja ise viskasime varvast. Mustamäe nõlva varjust oli hea piiluda, mis edasi saab. Ei saanudki midagi, rong peatus, rattapaar tõsteti peale ja sõitis edasi. Kui meie mõne aja pärast ringiga koju hiilisime, ei osanud meid keegi kahtlustada ja ega me ise ka kellelegi midagi rääkinud.

Läks paar kuud mööda, kutsuti meid äkki tunni ajal õpetajate tuppa. Seal istus transpordimiilitsa vormis umbvenelane, kes kangesti tahtis teada, miks me ikkagi rongi kraavi püüdsime ajada. Direktori tõlkeabiga saime selgeks tehtud, et nii kurja plaani siiski polnud. Riigivara riisumiskatse süüdistust kah ei esitatud. Senini jääb arusaamatuks, kuidas meid välja peiliti.

Ah et mis meist sai? Mitte midagi ei tehtud meile, ei mingit käskkirja ega käitumishinde alandamist. Minu puhul vangutati väheke pead, et nii heast perekonnast ja tütarlaps pealegi, sõbra kohta öeldi, et mis sealt ikka oodata.

Vanemad tahtsid meie suhtlemist seejärel piirata, aga sellest ei tulnud loomulikult ka midagi välja. Head sõbrad oleme tänaseni.

Hingedepäeval, vanaemale

Küünal põleb aknalaual. Mina aga mõtlen oma vanaemale, kes lahkus just täna 27 aastat tagasi...

Olin vanaema laps. Just mina sain endale kõik tema armu ja hoole. Armastasin teda kogu südamest. Kadestasin tema oskust inimestega läbi saada, alati mingit tabavat ütlust leida, elust virisemise ja vingumiseta läbi saamist. Ega tal kerge olnud - vanaisa viidi just enne sõda Siberisse, noor hellitatud naine kahe lapsega üksi. Mõlemad lapsed said toidetud ja koolitatud, prouaeluga harjunud daam ei põlanud ühtki tööd...

Seitse aastat elasime vanaemaga kahekesi, sellest viimase oli ta juba raskesti haige. Tolleaegsete arusaamade kohaselt talle endale diagnoosi ei öeldud (nagu saaks endist haiglatöötajat petta!), meile aga teatati kohe, et enam pole midagi teha, ainult valud saab ära võtta. Ja tõesti, valusid polnud vanaemal lõpuni.

27 aastat tagasi oli pühapäev. Mina olin terve nädala olnud kodus haiguslehel, pidin esmaspäeval just uuesti tööle minema. Vanaema tõusis hommikul nagu tavaliselt, tegi tule pliidi alla ja palus, et ma talle piima soojendaksin. Kui siis piimakruusi viisin, sain järsku aru, et täna on siis see päev. Telefoni meil ega naabritel polnud, mõtlesin, mis teha, sest üksi ma küll polnud valmis paratamatusele vastu astuma. Nagu tellimise peale saabus onupoeg, kupatasin ta kohe oma vanematele helistama. Nemad tulid ka kiiresti ja siis me vaheldumisi seal voodi kõrval valvasime. Rahulik ja vaikne oli see kustumine. Üsna õhtu eel arvasid vanemad, et jõuavad korra veel korteris ära käia, mõned ööbimiseks vajalikud asjad tuua.

Aga just sel ajal, kui nemad ära olid, lahkus ka vanaema. Panin ta silmad kinni ning sättisime onupojaga surnu laudsile. Kell seisma, peeglile lina peale, küünal aknale - just nii, nagu ma vanaema ja ta sõbrannade juttudest teadsin, et on kombeks. Veidi aja pärast surnu pesemine ja riietamine. Ainus lahkheli emaga tekkis kleidi pärast - mina soovisin panna vanaemale tema lemmikkleiti, ema pidas liiga heledaks ja valis teise.

Järgmisel hommikul läksin polikliinikust surmatõendit võtma. Ebamugav oli, kui õde tuli kabineti uksele ja kõva häälega küsis: "Kes siin surmatõendit soovib?" Oli tunne, et kogu järjekord vaatab mind (ja eks vaatas ka). Isa viis mu seejärel tööle, et emaga minna matuseasju ajama. Teistel oli hommikukohv juba joodud, aga ju siis oli mu näos midagi, mille peale üks naine kohe kiirustas uut kohvi keetma. Tolleaegsete töökaaslaste osavõtlikkuse ja toetuse eest olen senini väga tänulik.

Matused olid nagu olid, mitte just eriti head mälestused neist. Esimene šokk oli see, et kokkulepitud matja (kes elas üsna meie lähedal ja peret hästi tundis), sai just päev enne matust insuldi, tuli keegi vanamehenäss, kes rohkem pobises endale nina alla ja ajas suht mõttetut juttu. Sugulased ja tuttavad käisid ka peamiselt mu ema lohutamas, minule patsutati möödaminnes õlale ja öeldi, et noh, pole viga, elad üle. Krt, nad ju ometi teadsid, kui lähedased me olime vanaemaga!

Mõni päev hiljem oli töö juures ülemuse sünnipäev. Pingelangus oli nii suur, et jõin end totaalselt täis.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et vanaema mu lapsi näha ei saanud, ta oleks õnnelik olnud.

Surnuaias käin ma harva, minu jaoks on vanaema kuskil mujal. Vahel, kui on raske, käib ta mul unes külas. Täna siiski läheme tütrega.

Aga praegu ootan ma hoopis telefonikõnet Pelgulinna haiglast, mis teataks, et meie suguvõsa järjekordne printsess on lõpuks sündinud.

Lisatud kl 15.35 Printsess on kohal, kõik on korras!

Ostan lehma!

Sellise, kes korralikult piima annab, muidugi. Ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt.

Käisin täna poes, avastasin, et piimapakile on jälle 30 senti hinda otsa pandud. Mind ennast see eriti ei koti, mina piima ei joo. Aga kui majas on väike laps, siis kulub seda ikka liitrite kaupa.

Ah et kus lehma hoidma hakkan? Noh, autot pole, garaaži annab kerge vaevaga laudaks kohendada.

Lüpsmine pole ka probleem, sai seda kunagi suviti maal olles tehtud ikka. Ja kui hätta jään, on naabrimammi kindlasti nõus paar järeleaitamistundi andma. Ta maalt pärit, oskab küll.

Heina - leiab. Kui vähegi mööda Eestimaad ringi sõita, on kõik teeäärsed heina- ja põhupalle täis, vähemalt pooled vedelevad ületalve ja küntakse kevadel maasse.

Veel parem oleks ümberkaudsete naabritega koopereeruda, lapsi on siinkandis palju ja tore ju, kui mitmel perel piim, või ja kohupiim omast käest võtta. Sõnnik kulub siinse liivasossi peal väetiseks, varsti tuleb kartulid-porgandid ju ka ise kasvatada.

Pakkumisvoor on avatud!

Kurt või kurttumm?

Eesti vanim puuetega inimeste organisatsioon on Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühing. 31.oktoobril tähistati konverentsiga Rahvusraamatukogus "Kes oleme, kust tuleme ja kuhu tahame jõuda?" ühingu 85.aastapäeva.

Konverentsi ettekanded jõuavad lähipäevil ka meie kodulehele http://www.thky.ee/

Kuid mõned mõtted, mida jagada.

Tänapäevalgi kasutab mõni inimene väljendit kurttumm. Seda peetakse aga kurtide ringkonnas äärmiselt solvavaks ja inimest, kes seda kasutab, täielikuks matsiks. Tuleks teada, et alates 1895 kuni Eesti Vabariigi lõpuni kehtis Eesti territooriumil Balti eraseadus. Selle järgi oli kurttumm isik, kes kuulmispuude tõttu polnud ennast võimeline väljendama, tema õigused olid seepärast piiratud. Ta ei saanud olla tunnistaja testamendi juures ega notariaalse akti koostamisel, tal puudus õigus osa võtta valimistest ja rahvahääletustest. Kohtus võis ta esineda tunnistajana, kui oskas end väljendada nii suuliselt kui ka kirjalikult.

Ametlikust terminoloogiast kadus väljend kurttumm 1962, kui Eesti Kurttummade Ühing nimetati ümber Eesti Kurtide Ühinguks.

Ka praegu tunnevad paljud viipekeelsed kurdid veel tõrjutust ühiskonnas, kuigi on tulnud juurde võimalusi ja vahendeid. Kõige rohkem haiget teeb siiski mõnede inimeste suhtumine. Kurti peetakse ka vaimupuudega inimeseks, temaga suheldes hakatakse ebaloomulikke näo- ja suuliigutusi tegema, ignoreeritakse elementaarseid suhtlusreegleid, arvatakse, et küll kurt kuuleb, kui talle kõvasti kõrva karjuda.

Soovitakse, et teenindajad valdaksid vähemalt viisakusviipeid ja aktsepteeriksid kurti kui klienti. Nojah, kui mõned aastad tagasi Hansapangale pakuti võimalust telleritele viipekeelt õpetada, ütles panga juhtkond sellest ülbelt ära - pole vajadust. Praegu on vähemalt Tallinna Liivalaia kontoris üks teller, kes suudab viipekeeles suhelda ja tööst tal küll puudust pole.

Pikk tee on käidud, aga palju seisab veel ees. Ja meie omalt poolt teeme kõik, et murda kivinenud arusaamu ning olla samaväärsed kõigi ühiskonnaliikmetega.

Kurb uudis

Suri esimene viipekeelt osanud ahv

RIP