esmaspäev, 26. november 2007

Kiidulaul lollidele

Lugesin täna, kuidas üks inimene juba varahommikul jõudis lollide ja lolluse peale vihastada. Tuhnisin oma vanade kaustikute hulgas veidi ja leidsin ühe toreda kirjutise.

Lollid on nagu armastus:
- nendest võib lõpmatuseni rääkida
- nad ei kao, kuni maailmas on kasvõi kaks inimest
- väikestes annustes on peaaegu kahjutud, suurtes ohtlikud
- kes neile alistub, muutub lolliks
- nad on meis igaühes potentsiaalselt olemas
- nad teevad õnnelikuks vaid selle, kes neid usub
- nende eest pole pääsu
- ligikaudu üks kahekümne miljoni kohta on sajaprotsendiline
- nad on kõige ohtlikumad siis kui nad on viljakad
- keegi neid ei külva, nad kasvavad ise
- kogu elu õpime nendega ümber käima ega oska seda surmatunnini
- mida parem vahekord meil nendega on, seda rohkem me seda varjame
- tõotavad rohkem kui suudavad pakkuda
- ka neid, kes nende vastu võitleb, tabab lüüasaamine
- nad ei talu mõistust
- me leiame neid kergesti enese ümber, väga halvasti märkame iseendas

Ühes asjas on lollid rohkem kui armastus:
- nad on tõepoolest kõige suurem jõud maailmas.

Autor on Gabriel Laub, aga kust ma selle üles korjasin, ei mäleta enam.

4 kommentaari:

valgeseelik ütles ...

:D:D:D
Armastust vist napib, aga lollust see-eest mitme eest:D:D:D

valgeseelik ütles ...

Minul muidugi - et ära hoida vääritimõistmisi.. :D

Tiia ütles ...

Nii hea on loll olla. :) Kuid üks väike aga asja taga - lollki vajab armastust, mida napib ...

Minu kui lolli enda kogemus :D

Tiiu ütles ...

Mina tunnen ennast enamasti kitsena kahe heinakuhja vahel : üks kuhi on lollus ja teine armastus; mõnikord on lausa piinlik.............