reede, 23. november 2007

Eneseohverdus või eneseteostus?

Mitte ei tea, mis häda mind täna Nõmme keskuse teise korruse poodidesse ajas, osta ei plaaninud midagi (ja ei ostnud ka). Aga koridoris märkasin noort naist, kes oli silmnähtavalt pabinas, kiikas ühe kaupluse uksest sisse ja teisest-kolmandast, ikka ei leidnud otsitavat. Pidin juba mööda astuma, kuid kiirpilk naise näkku selgitas kõik. Peatusin ja küsisin, kelle ta ära kaotas.
Ema olevat kuskile kadunud, hakanud midagi ostma ja naine vaadanud siis korraks ringi ja äkki enam ema tema kõrval polnud. Rahustasin naist ja viisin ta keskele pinkide juurde, kust kogu koridor ja poeuksed kenasti näha olid. Küsisin, mis emal seljas on. "Samasugune mantel nagu minul, aga teist värvi." - "Mis värvi?" Seda naine enam öelda ei osanud. Mantel oli tõepoolest omapärane ja ilus. "Ma ise õmblesin!" kilkas naine veel, siis sööstiski meie poole üks keskealine daam, kes esimese hooga oli valmis mind jõuga tütrest eemale lükkama. Tõmbusin targu kaugemale, vabandasin ja selgitasin olukorda. "Sa ju tead, et sa ei tohi minust eemale minna ja võõrastega rääkida," pöördus ema nüüd tütre poole. Siis, märganud minu suuri silmi, selgitas, et tütar pole harjunud inimeste hulgas liikuma ja suhtlema.


Kuidagi hakkasime juttu ajama. Kiitsin tütre õmblemisoskust ja head maitset, selle peale ema sulas. Jutustas, et see on ainuke asi, milles tütar tõesti andekas on, aga igapäevaelu pisiasjadega iseseisvalt hakkama ei saa, ema peab seepärast kodune olema ja tütre eest hoolitsema. Minu süütu küsimus, et kas poleks mõttekas tütart aeg-ajalt ka päevakeskusse viia ja inimestega harjutada ning iseseisvust õppida, vallandas pika tiraadi, kui raske see ikkagi on ja kui palju tähelepanu ja hoolt tütar vajab ja kui oluline on, et ema ise temaga tegeleks.


Ma ei tea, miks mulle jäi mulje, et ema on lausa uhke selle kõige üle, et tema teostabki ennast tütre kaudu. Tütar osales jutuajamises üksikute repliikidega, kuid isegi nende põhjal arvan, et ta oleks piisava toetuse korral küll võimeline endaga hakkama saama. Õmblusoskus annaks võimaluse ja vahendid, suhtlemisjulgus ja paljud muud oskused tulevad harjutamisega.


Igaks juhuks andsin emale oma kontaktandmed - äkki ta siiski soostub tütre millalgi oma seelikusabast lahti laskma, kui siis muidugi juba liiga hilja pole.

10 kommentaari:

karikate emand ütles ...

Väga väga hea teemapüstitus jälle, kukupai!
Olen ka päevakeskuses töötanud - just sellises, mille juures oli ka õmblustöökoda.
PS, usun, et ka mina jäin lapsena nii tiheti haigeks osalt ka ema meeleheaks. Just see enesteteostuse- ja ohvriteema.

karikate emand ütles ...

"tihti" ja "eneseteostuse" tahtsin öelda :P
kipun kokutama :D

helle ütles ...

Eri teema on ka emad ja täiskasvanud pojad. Need on sellised kooslused, kus ema on ennast täielikult pühendanud pojale. Poeg pole osanud või taibanud naist võtta, jäänudki ema põllesabasse kinni. Meil siin mitu sellist "paari" - koomilised, käivad koos poes.
Üks ema-poeg oli selline, kus poeg läks pärast ema surma segi. Hoidis inimestest eemale ja kartis kõike. Lõpuks viidi vanadekodusse, kus varsti suri.
Kõrgema haridusega muusikaõpetaja oli!

Tiiu ütles ...

Kõrvalistele jäävad paljud nüansid arusaamatuks. Mu vend on vanapoiss ja selle on tinginud noorukieas põetud mumps. Külarahvas muidugi ei tea seda ja küll ilmselt võidakse arutada, et mis , miks ja kuidas siis ikka nii.

Tiia ütles ...

Ainult ohkan ... Vanemad oskavad raskust tekitada nii endale kui suurtele lastele... see on KURB.
Olen juba lapsena endale selgeks teinud, mis siis, kui vanemad kaovad... Seda tõde rääkis mulle vanaema, mitte ema ega isa... Lapsena oli hirmus kuulda surmast, kuid täna tean, et vanaema elab tänagi minus just sellega, kuidas toime tulen...

Mõistan vanemaidki, kuid tihti tundub mulle, et puudega lapse vanemal on raskem mõista, et puue ei takista suureks kasvamist, olgugi, et igaühel võib olla suureks olemine isemoodi...

Siin võin pikalt kirjutada... Sest olen minagi kokku juhtunud uskumatute lugudega, mis teevad külmavärinaid nagu seegi elust võetud reaalsus...

kukupai ütles ...

Tiia, aga sellest peabki rääkima ja kirjutama, et asjad muutuma hakkaksid. Ühiskonnas ja inimeste mõttemaailmas.

valgeseelik ütles ...

Vanemad ei suuda sageli isegi tervetest lastest lahti lasta, seda enam veel puuetega lastest.

Au ja kiitus nendele vanematele, kes teevad järjepidevat tööd selle nimel, et nende puudega laps võiks tulevikus iseseisvalt hakkama saada.

Airika ütles ...

Tõesti väga vajalik ja asjalik teemapüstitus! Isegi sama näinud ja püüdnud samamoodi täiskasvanud meesterahvast koduseinte vahelt inimeste sekka saada. Ma arvan, et mul oli vast sama palju edu kui Sul, mitte rohkem. Paraku.

Tiia ütles ...

ok, kolin teemaga tasapisi oma blogi üle...

vanematele au ja kiitus, samal ajal ka au ja kiitus lastele, kes suudavad olla iseseisvad :);)

Maria ütles ...

Ma nägin hiljuti oma kodu lähedal iidvana naist oma pojaga kellel oli ilmselgelt vaimne puue. See naine oli kuskil 70-80 ligi. Ta vaevu liikus. Laps oli temast kahe pea jagu pikem. Aga see kuidas ta oma emasse suhtus... See oli nii eriline. Need paar hetke mis ma neid mööda minnes nägin ütlesid nii palju.
Nende mõlema elu oli teineteisele pühendatud.