See kirjutis oli mõeldud vastuseks eelmise loo kommentaaridele, aga läks liiga pikaks ja põhjalikuks.Üks kommenteerija arvas, et tegu on väga valusa teemaga ja ma olen temaga täiesti nõus. Esiteks on meis ikka veel sügavale juurdunud arusaam, et vanade- või siis uue nimega hooldekodu on häbiasi, et sinna pannakse või minnakse ainult siis, kui pole peret, kes hoolitseks või kui pere lihtsalt ei hooli.
Teiseks ollakse väga pessimistlikud neis asutustes valitsevate elutingimuste suhtes. Ega jah hõisata pole midagi, kuigi võrreldes paarikümne aasta tagusega on edasiminek ikka tohutu. Nüüd on probleemiks saanud raha - paremate tingimustega hooldekodukoht on nii kallis, et suur hulk vanureid ja nende peresid lihtsalt pole suutelised maksma. Nii tulebki viimases hädas leppida ülerahvastatud tubade, ebameeldivate toanaabrite ja palju muuga.
Kas leiduks lahendus? Selline, mis meeldiks nii hooldekodude asukatele kui oleks vastuvõetav nende tuttavatele? On, ja sinnapoole me tasapisi liigumegi.
Olen saanud külastada paljusid hooldekodusid nii meil kui piiri taga ja võin kirjeldada üht päris sümpaatset mudelit.
Hooldekodu on pansionaadi tüüpi, ühe- ja kahekohaliste tubadega, tubades ka kööginurgad. Iga elanik sisustab toa oma maitse kohaselt, toob kaasa oma mööbli ja muu vajaliku. Kui tema asjad tuppa ära ei mahu, saab need hoiustada lattu. Tubades on häiresüsteemid, kui häda korral kiiresti abi vaja. Kutsumata personal üldjuhul tuppa ei sisene. Toa korrashoiu ja söögivalmistamise eest võib hoolitseda asukas ise või tellida see teenusena. On võimalik osaleda kogu kodu ühistes üritustes, korra nädalas teevad visiidi arst ja vaimulik, kellega siis vajadusel kohtuda saab, samuti võib kutsuda kohapeale mistahes muu vajaliku ametniku.
Ah et mis see maksab?
Igaühega tehakse eraldi leping, sõltuvalt soovitud teenustest. Kindel on see, et pensionist peab inimesele jääma piisavalt palju oma tarbeks raha kätte. Kui vaja, maksab ülejäänu koduvald. Raha puudumise pärast ei tohi keegi abist ilma jääda.
Pildil on vaade Salmela hooldekodule Soomes Turus. Selle kodu omapära on see, et see on mõeldud spetsiaalselt kurtidele. Personali hulgas on samuti palju kurte ning maja sisemiseks keeleks on viipekeel. Niisuguseid kodusid on Soomes mitu.
Niisuguses kohas võiks ju isegi vanaduses elada, kui ise endaga enam toime ei tule?
2 kommentaari:
ma lähen heameelega kunagi vanadekottu kui mulle seal ateljeepind võimaldakse vat
teiste muttidega hea bläägutada ja mu korjus ei pea ka liiga kaua üksi põrandal lehkama kui ükskord ärasuren
ainult - sellel vanadekodul peab kass olema. või mitu
Mulle meeldiks küll selline variant, kui ma kord nii vana olen ja lastele kaelapeale jääda ei taha.
Postita kommentaar