Pole midagi öelda ...

Päevaleht on täna taas asjaliku loo avaldanud.
KADRI IBRUS: Puuetega inimeste rindel muutusteta12. jaanuar 2009

„Ka mi­nu­le tu­li töövõime­tus­pen­sion hi­li­ne­mi­se­ga. Olin jõud­nud ju­ba lae­nu võtta, et mak­sud maks­ta,” ­kir­ju­tab EestiPäe­va­le­he­le teis­me­list last kas­va­tav hai­geks jää­nud üksi­ke­ma. Ni­me ta aval­da­da ei ta­ha. „Ro­hud jäid ra­ha­puu­du­sest kolm nä­da­lat võtma­ta ja ei tea, mil­lal see ta­ga­silöök ter­vi­se­le tun­da an­nab. Mää­ra­ti en­di­se 100 ase­mel 80 prot­sen­ti töövõime­tust ja võeti ära puue. Puue on ju see, kui seo­ses hai­gu­se­ga on sul väl­ja­mi­ne­kud, näi­teks trans­por­di­le. Mi­na saan lii­ku­da ai­nult in­va­tak­so­ga, sest diag­noo­siks on ras­ke ras­ku­sast­me­ga lii­ges­te­hai­gus. En­di­se 4200 kroo­ni ase­mel saan nüüd 3000, mil­lest jääb pä­rast mak­seid jä­re­le vaid 200.

”Nii nad üks­tei­se jä­rel mei­le kir­ju­ta­vad, hir­mu ik­kes. Ei lu­ba oma lu­gu­dest ni­me­ga kir­ju­ta­da. Kar­da­vad, et kui nad lii­ga pal­ju rää­gi­vad, jäe­tak­se üld­se il­ma. Hai­geks jää­nud ini­me­sed tun­ne­vad meil, et see tu­gi ja ra­ha, mis nei­le an­tak­se, on kui min­gi ar­muand. Mit­te kui mi­da­gi, mil­le­le neil on õigus. Sel­leks peab püüdma ko­gu aeg and­ja­le head nä­gu näi­da­ta. Tun­dub, et kui Ees­ti rii­gis püsi­valt hai­geks jääd, kao­tad just­kui koos ter­vi­se­ga ka suu­re osa oma ko­da­ni­kuõigus­test.

Ala­tes mul­lu 1. ok­toob­rist, kui suur­te uuen­dus­te tuu­les pi­di puu­de­ga ini­mes­te õue­le saa­bu­ma ennenä­ge­ma­tu õnn, ei il­mu­nud pal­ju­de õue­le eri­ti mi­da­gi. Sel­lest päe­vast ku­ni poo­le no­vemb­ri­ni and­sid li­gi­kau­du 7000 ini­mest sis­se uued eks­per­tii­si­taot­lu­sed ja need jäid liht­salt seis­ma. Al­gab paa­ni­ka. Saa­bub esi­me­ne re­for­mijärg­ne pen­sio­nipäev 5.no­vem­ber, aga ini­mes­te ar­ve­te­le ei lae­ku kroo­ni­gi. Po­le eks­per­tii­si, po­le ra­ha. Nä­da­lapäe­vad hil­jem võtabPäe­va­le­he­ga ühen­dust esi­me­ne nõutu hing. Anonüümselt. Ei lu­ba ees­ni­me­gi aval­da­da. Küsib mi­tu kor­da et­te ja ta­ha: kas see on ik­ka prob­leem, mil­lest peaks suurt numb­rit te­ge­ma? Kin­ni­tan, et on. Ku­na sotsiaalkindlustusamet väi­dab, et just siis, no­vemb­ri kes­kel, sai IT-süsteem töö­le ja kõik on la­he­ne­mas, jää­me oo­tus­rik­kalt oo­te­le.Mõne nä­da­la pä­rast sel­gub, et en­di­selt on tu­han­ded oo­tel.

Ame­ti sõnul on top­pa­ma jää­nud 7000 eks­per­tii­sist det­semb­ri al­gu­seks lä­bi vaa­da­tud 2666, det­semb­ri kesk­pai­gaks 5000. Veel tu­hat­kond oo­tab sa­mal ajal ka saa­ma­ta jää­nud puu­de­toe­tust.Tege­le­des oo­te­le jää­nu­te­ga, tu­leb ame­til aga te­gel­da ka üha uu­te ja uu­te aval­dus­te­ga. Paanika äge­neb, hir­mu hak­ka­vad tund­ma ka need, kel­lel eks­per­tiis veel ees. Se­da enam, et uue kor­ra jär­gi võtab amet en­da­le õigu­se me­net­le­da üht taot­lust pool­teist kuud – hi­li­ne­mist arvestatak­se al­les päe­va­dest pä­rast se­da aja­va­he­mik­ku. Se­ga­dus on suur, sest in­fot lii­gub kokku­hoiu­režii­mil. Pe­rears­tid pär­ga­vad sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi „aas­ta ämb­ri­ga”. Amet­kon­na teavitustöö on null, ise­gi puue­te­ga ini­mes­te lii­te ei val­gus­ta­ta, ei en­ne uut kor­da, ei kor­ra ala­tes, ei sega­du­se tek­ki­des. Sa­mal ajal lä­heb mõnes pe­res, kus on va­hel vaid üks lii­ge, ju­ba tei­ne kuu ilma ra­ha­ta. Ra­vi­mid jää­vad ost­ma­ta, ra­vi poo­le­li, söö­gi­ra­ha tu­leb min­na kel­lelt­ki küsi­ma. Head inime­sed on hin­nas roh­kem kui ku­na­gi va­rem.

Vaikiv peaminister

Det­semb­ri kesk­pai­gas är­kab mi­nis­tee­rium. Amet­ni­kel süttib tu­lu­ke: mak­sa­me toe­tu­sed miinimum­sum­mas väl­ja ja va­he hil­jem ta­gantjä­re­le, kui süstee­mi töö­le saa­me. Sel­leks asu­tak­se uut süstee­mi väl­ja töö­ta­ma. Võlg lu­ba­tak­se ta­su­da märt­siks. Det­semb­ri lõpp lä­he­neb, sõna võtab mi­nis­ter Ma­retMa­ri­puu. Rää­gi­tak­se süüdlas­test. Süüdi on kee­gi IT-mees, kes ei tei­nud arvutiprog­ram­mi val­mis. Pea­mi­nis­ter vai­kib. Po­le kuul­nud, po­le näi­nud, ei saa käi­gupealt kommen­tee­ri­da.

Jaa­nua­ri al­gus. Süüdi on ase­kants­ler ja kants­ler. Mõni päev hil­jem: oma töölõigu eest, mis puu­du­tab po­lii­ti­li­si va­li­kuid,on na­tu­ke­ne süüdi ka mi­nis­ter ise. Mil­les täp­selt, jääb sel­gu­se­tuks. Mi­nis­ter kin­ni­tab, et IT-mees po­le te­da hoia­ta­nud, et süstee­mi ei saa­da õigel ajal val­mis. Ome­ti lu­ges ja all­kir­jas­tas mi­nis­ter ise do­ku­men­di, mil­les IT-mees sel­le eest hoia­tab. Ei saa se­da te­ma hoia­ta­mi­seks ni­me­ta­da, sest sa­mal do­ku­men­dil an­nab kants­ler kooskõlas­tu­se­le oma jah-sõna. 8. jaa­nua­ril är­kab pea­mi­nis­ter. Rää­gib taus­tast, kui pal­ju puu­de­ga ini­me­si üld­se kok­ku on. Rää­gib hoo­li­ma­tu­sest ja jalg­rat­tasõidust. Mi­nist­ri­le teh­ta­vat lii­ga. Lah­ku­ma peab kants­ler.

Jaa­nua­ri kesk­paik. Tu­hat­kond ini­mest oo­tab veel puu­de­toe­tust. Töövõime­tus­pen­sionä­rid ko­su­vad vaik­selt, söö­vad üle tüki aja kor­ra­li­kult kõhu täis, taa­sa­lus­ta­vad ra­vi. Mak­sa­vad võlgu ta­ga­si. Pal­jud, kel­le arv on veel tund­ma­tu suu­rus, alus­ta­vad prot­ses­si­mist, et ta­ga­si saa­da oma en­di­sed puu­deast­med ja töövõime­tusp­rot­sen­did, mi­da on va­he­peal nei­le aru­saa­ma­tu­tel põhjus­tel vä­hen­da­tud. Ars­tid kar­da­vad, et kaob nen­de ter­vis­li­ku sei­sun­di sta­biil­sus.

Neil ini­mes­tel on sellele ra­ha­le õigus. On õigus kor­ra­li­ke­le ela­mis­tin­gi­mus­te­le. Õi­gus töö­le, kes töö­ta­da suu­da­vad. Neil on õigus ol­la ko­da­ni­kud, õigus ela­da.