KADRI IBRUS: Puuetega inimeste rindel muutusteta12. jaanuar 2009
„Ka minule tuli töövõimetuspension hilinemisega. Olin jõudnud juba laenu võtta, et maksud maksta,” kirjutab EestiPäevalehele teismelist last kasvatav haigeks jäänud üksikema. Nime ta avaldada ei taha. „Rohud jäid rahapuudusest kolm nädalat võtmata ja ei tea, millal see tagasilöök tervisele tunda annab. Määrati endise 100 asemel 80 protsenti töövõimetust ja võeti ära puue. Puue on ju see, kui seoses haigusega on sul väljaminekud, näiteks transpordile. Mina saan liikuda ainult invataksoga, sest diagnoosiks on raske raskusastmega liigestehaigus. Endise 4200 krooni asemel saan nüüd 3000, millest jääb pärast makseid järele vaid 200.
”Nii nad üksteise järel meile kirjutavad, hirmu ikkes. Ei luba oma lugudest nimega kirjutada. Kardavad, et kui nad liiga palju räägivad, jäetakse üldse ilma. Haigeks jäänud inimesed tunnevad meil, et see tugi ja raha, mis neile antakse, on kui mingi armuand. Mitte kui midagi, millele neil on õigus. Selleks peab püüdma kogu aeg andjale head nägu näidata. Tundub, et kui Eesti riigis püsivalt haigeks jääd, kaotad justkui koos tervisega ka suure osa oma kodanikuõigustest.
Alates mullu 1. oktoobrist, kui suurte uuenduste tuules pidi puudega inimeste õuele saabuma ennenägematu õnn, ei ilmunud paljude õuele eriti midagi. Sellest päevast kuni poole novembrini andsid ligikaudu 7000 inimest sisse uued ekspertiisitaotlused ja need jäid lihtsalt seisma. Algab paanika. Saabub esimene reformijärgne pensionipäev 5.november, aga inimeste arvetele ei laeku kroonigi. Pole ekspertiisi, pole raha. Nädalapäevad hiljem võtabPäevalehega ühendust esimene nõutu hing. Anonüümselt. Ei luba eesnimegi avaldada. Küsib mitu korda ette ja taha: kas see on ikka probleem, millest peaks suurt numbrit tegema? Kinnitan, et on. Kuna sotsiaalkindlustusamet väidab, et just siis, novembri keskel, sai IT-süsteem tööle ja kõik on lahenemas, jääme ootusrikkalt ootele.Mõne nädala pärast selgub, et endiselt on tuhanded ootel.
Ameti sõnul on toppama jäänud 7000 ekspertiisist detsembri alguseks läbi vaadatud 2666, detsembri keskpaigaks 5000. Veel tuhatkond ootab samal ajal ka saamata jäänud puudetoetust.Tegeledes ootele jäänutega, tuleb ametil aga tegelda ka üha uute ja uute avaldustega. Paanika ägeneb, hirmu hakkavad tundma ka need, kellel ekspertiis veel ees. Seda enam, et uue korra järgi võtab amet endale õiguse menetleda üht taotlust poolteist kuud – hilinemist arvestatakse alles päevadest pärast seda ajavahemikku. Segadus on suur, sest infot liigub kokkuhoiurežiimil. Perearstid pärgavad sotsiaalministeeriumi „aasta ämbriga”. Ametkonna teavitustöö on null, isegi puuetega inimeste liite ei valgustata, ei enne uut korda, ei korra alates, ei segaduse tekkides. Samal ajal läheb mõnes peres, kus on vahel vaid üks liige, juba teine kuu ilma rahata. Ravimid jäävad ostmata, ravi pooleli, söögiraha tuleb minna kelleltki küsima. Head inimesed on hinnas rohkem kui kunagi varem.
Vaikiv peaminister
Detsembri keskpaigas ärkab ministeerium. Ametnikel süttib tuluke: maksame toetused miinimumsummas välja ja vahe hiljem tagantjärele, kui süsteemi tööle saame. Selleks asutakse uut süsteemi välja töötama. Võlg lubatakse tasuda märtsiks. Detsembri lõpp läheneb, sõna võtab minister MaretMaripuu. Räägitakse süüdlastest. Süüdi on keegi IT-mees, kes ei teinud arvutiprogrammi valmis. Peaminister vaikib. Pole kuulnud, pole näinud, ei saa käigupealt kommenteerida.
Jaanuari algus. Süüdi on asekantsler ja kantsler. Mõni päev hiljem: oma töölõigu eest, mis puudutab poliitilisi valikuid,on natukene süüdi ka minister ise. Milles täpselt, jääb selgusetuks. Minister kinnitab, et IT-mees pole teda hoiatanud, et süsteemi ei saada õigel ajal valmis. Ometi luges ja allkirjastas minister ise dokumendi, milles IT-mees selle eest hoiatab. Ei saa seda tema hoiatamiseks nimetada, sest samal dokumendil annab kantsler kooskõlastusele oma jah-sõna. 8. jaanuaril ärkab peaminister. Räägib taustast, kui palju puudega inimesi üldse kokku on. Räägib hoolimatusest ja jalgrattasõidust. Ministrile tehtavat liiga. Lahkuma peab kantsler.
Jaanuari keskpaik. Tuhatkond inimest ootab veel puudetoetust. Töövõimetuspensionärid kosuvad vaikselt, söövad üle tüki aja korralikult kõhu täis, taasalustavad ravi. Maksavad võlgu tagasi. Paljud, kelle arv on veel tundmatu suurus, alustavad protsessimist, et tagasi saada oma endised puudeastmed ja töövõimetusprotsendid, mida on vahepeal neile arusaamatutel põhjustel vähendatud. Arstid kardavad, et kaob nende tervisliku seisundi stabiilsus.
Neil inimestel on sellele rahale õigus. On õigus korralikele elamistingimustele. Õigus tööle, kes töötada suudavad. Neil on õigus olla kodanikud, õigus elada.
1 kommentaar:
Nõnda vana ja tuttav lugu. Logopeedina teadsin ma omal ajal, et lastel on õigusi, laste jaoks on paberile pandud igasuguseid häid võimalusi, ent see kõik oli paberil, tegelikkus sõdis vastu ja oi kuidas. Loomulikult pole suhtumine eriti palju riigiisade poolt muutunud. Karula hooldekodu sai Tallinna ärimeestelt kingitusi, kirjutati ajalehes. Aga alati on selle taga mõni mõjuvõimas inimene, kellel endal puudega laps või vanur lähikonnas.
Mõistmine tuleb läbi vaevade.
Postita kommentaar