esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Pole midagi öelda ...

Päevaleht on täna taas asjaliku loo avaldanud.
KADRI IBRUS: Puuetega inimeste rindel muutusteta12. jaanuar 2009

„Ka mi­nu­le tu­li töövõime­tus­pen­sion hi­li­ne­mi­se­ga. Olin jõud­nud ju­ba lae­nu võtta, et mak­sud maks­ta,” ­kir­ju­tab EestiPäe­va­le­he­le teis­me­list last kas­va­tav hai­geks jää­nud üksi­ke­ma. Ni­me ta aval­da­da ei ta­ha. „Ro­hud jäid ra­ha­puu­du­sest kolm nä­da­lat võtma­ta ja ei tea, mil­lal see ta­ga­silöök ter­vi­se­le tun­da an­nab. Mää­ra­ti en­di­se 100 ase­mel 80 prot­sen­ti töövõime­tust ja võeti ära puue. Puue on ju see, kui seo­ses hai­gu­se­ga on sul väl­ja­mi­ne­kud, näi­teks trans­por­di­le. Mi­na saan lii­ku­da ai­nult in­va­tak­so­ga, sest diag­noo­siks on ras­ke ras­ku­sast­me­ga lii­ges­te­hai­gus. En­di­se 4200 kroo­ni ase­mel saan nüüd 3000, mil­lest jääb pä­rast mak­seid jä­re­le vaid 200.

”Nii nad üks­tei­se jä­rel mei­le kir­ju­ta­vad, hir­mu ik­kes. Ei lu­ba oma lu­gu­dest ni­me­ga kir­ju­ta­da. Kar­da­vad, et kui nad lii­ga pal­ju rää­gi­vad, jäe­tak­se üld­se il­ma. Hai­geks jää­nud ini­me­sed tun­ne­vad meil, et see tu­gi ja ra­ha, mis nei­le an­tak­se, on kui min­gi ar­muand. Mit­te kui mi­da­gi, mil­le­le neil on õigus. Sel­leks peab püüdma ko­gu aeg and­ja­le head nä­gu näi­da­ta. Tun­dub, et kui Ees­ti rii­gis püsi­valt hai­geks jääd, kao­tad just­kui koos ter­vi­se­ga ka suu­re osa oma ko­da­ni­kuõigus­test.

Ala­tes mul­lu 1. ok­toob­rist, kui suur­te uuen­dus­te tuu­les pi­di puu­de­ga ini­mes­te õue­le saa­bu­ma ennenä­ge­ma­tu õnn, ei il­mu­nud pal­ju­de õue­le eri­ti mi­da­gi. Sel­lest päe­vast ku­ni poo­le no­vemb­ri­ni and­sid li­gi­kau­du 7000 ini­mest sis­se uued eks­per­tii­si­taot­lu­sed ja need jäid liht­salt seis­ma. Al­gab paa­ni­ka. Saa­bub esi­me­ne re­for­mijärg­ne pen­sio­nipäev 5.no­vem­ber, aga ini­mes­te ar­ve­te­le ei lae­ku kroo­ni­gi. Po­le eks­per­tii­si, po­le ra­ha. Nä­da­lapäe­vad hil­jem võtabPäe­va­le­he­ga ühen­dust esi­me­ne nõutu hing. Anonüümselt. Ei lu­ba ees­ni­me­gi aval­da­da. Küsib mi­tu kor­da et­te ja ta­ha: kas see on ik­ka prob­leem, mil­lest peaks suurt numb­rit te­ge­ma? Kin­ni­tan, et on. Ku­na sotsiaalkindlustusamet väi­dab, et just siis, no­vemb­ri kes­kel, sai IT-süsteem töö­le ja kõik on la­he­ne­mas, jää­me oo­tus­rik­kalt oo­te­le.Mõne nä­da­la pä­rast sel­gub, et en­di­selt on tu­han­ded oo­tel.

Ame­ti sõnul on top­pa­ma jää­nud 7000 eks­per­tii­sist det­semb­ri al­gu­seks lä­bi vaa­da­tud 2666, det­semb­ri kesk­pai­gaks 5000. Veel tu­hat­kond oo­tab sa­mal ajal ka saa­ma­ta jää­nud puu­de­toe­tust.Tege­le­des oo­te­le jää­nu­te­ga, tu­leb ame­til aga te­gel­da ka üha uu­te ja uu­te aval­dus­te­ga. Paanika äge­neb, hir­mu hak­ka­vad tund­ma ka need, kel­lel eks­per­tiis veel ees. Se­da enam, et uue kor­ra jär­gi võtab amet en­da­le õigu­se me­net­le­da üht taot­lust pool­teist kuud – hi­li­ne­mist arvestatak­se al­les päe­va­dest pä­rast se­da aja­va­he­mik­ku. Se­ga­dus on suur, sest in­fot lii­gub kokku­hoiu­režii­mil. Pe­rears­tid pär­ga­vad sot­siaal­mi­nis­tee­riu­mi „aas­ta ämb­ri­ga”. Amet­kon­na teavitustöö on null, ise­gi puue­te­ga ini­mes­te lii­te ei val­gus­ta­ta, ei en­ne uut kor­da, ei kor­ra ala­tes, ei sega­du­se tek­ki­des. Sa­mal ajal lä­heb mõnes pe­res, kus on va­hel vaid üks lii­ge, ju­ba tei­ne kuu ilma ra­ha­ta. Ra­vi­mid jää­vad ost­ma­ta, ra­vi poo­le­li, söö­gi­ra­ha tu­leb min­na kel­lelt­ki küsi­ma. Head inime­sed on hin­nas roh­kem kui ku­na­gi va­rem.

Vaikiv peaminister
Det­semb­ri kesk­pai­gas är­kab mi­nis­tee­rium. Amet­ni­kel süttib tu­lu­ke: mak­sa­me toe­tu­sed miinimum­sum­mas väl­ja ja va­he hil­jem ta­gantjä­re­le, kui süstee­mi töö­le saa­me. Sel­leks asu­tak­se uut süstee­mi väl­ja töö­ta­ma. Võlg lu­ba­tak­se ta­su­da märt­siks. Det­semb­ri lõpp lä­he­neb, sõna võtab mi­nis­ter Ma­retMa­ri­puu. Rää­gi­tak­se süüdlas­test. Süüdi on kee­gi IT-mees, kes ei tei­nud arvutiprog­ram­mi val­mis. Pea­mi­nis­ter vai­kib. Po­le kuul­nud, po­le näi­nud, ei saa käi­gupealt kommen­tee­ri­da.
Jaa­nua­ri al­gus. Süüdi on ase­kants­ler ja kants­ler. Mõni päev hil­jem: oma töölõigu eest, mis puu­du­tab po­lii­ti­li­si va­li­kuid,on na­tu­ke­ne süüdi ka mi­nis­ter ise. Mil­les täp­selt, jääb sel­gu­se­tuks. Mi­nis­ter kin­ni­tab, et IT-mees po­le te­da hoia­ta­nud, et süstee­mi ei saa­da õigel ajal val­mis. Ome­ti lu­ges ja all­kir­jas­tas mi­nis­ter ise do­ku­men­di, mil­les IT-mees sel­le eest hoia­tab. Ei saa se­da te­ma hoia­ta­mi­seks ni­me­ta­da, sest sa­mal do­ku­men­dil an­nab kants­ler kooskõlas­tu­se­le oma jah-sõna. 8. jaa­nua­ril är­kab pea­mi­nis­ter. Rää­gib taus­tast, kui pal­ju puu­de­ga ini­me­si üld­se kok­ku on. Rää­gib hoo­li­ma­tu­sest ja jalg­rat­tasõidust. Mi­nist­ri­le teh­ta­vat lii­ga. Lah­ku­ma peab kants­ler.
Jaa­nua­ri kesk­paik. Tu­hat­kond ini­mest oo­tab veel puu­de­toe­tust. Töövõime­tus­pen­sionä­rid ko­su­vad vaik­selt, söö­vad üle tüki aja kor­ra­li­kult kõhu täis, taa­sa­lus­ta­vad ra­vi. Mak­sa­vad võlgu ta­ga­si. Pal­jud, kel­le arv on veel tund­ma­tu suu­rus, alus­ta­vad prot­ses­si­mist, et ta­ga­si saa­da oma en­di­sed puu­deast­med ja töövõime­tusp­rot­sen­did, mi­da on va­he­peal nei­le aru­saa­ma­tu­tel põhjus­tel vä­hen­da­tud. Ars­tid kar­da­vad, et kaob nen­de ter­vis­li­ku sei­sun­di sta­biil­sus.

Neil ini­mes­tel on sellele ra­ha­le õigus. On õigus kor­ra­li­ke­le ela­mis­tin­gi­mus­te­le. Õi­gus töö­le, kes töö­ta­da suu­da­vad. Neil on õigus ol­la ko­da­ni­kud, õigus ela­da.

1 kommentaar:

Tiiu ütles ...

Nõnda vana ja tuttav lugu. Logopeedina teadsin ma omal ajal, et lastel on õigusi, laste jaoks on paberile pandud igasuguseid häid võimalusi, ent see kõik oli paberil, tegelikkus sõdis vastu ja oi kuidas. Loomulikult pole suhtumine eriti palju riigiisade poolt muutunud. Karula hooldekodu sai Tallinna ärimeestelt kingitusi, kirjutati ajalehes. Aga alati on selle taga mõni mõjuvõimas inimene, kellel endal puudega laps või vanur lähikonnas.
Mõistmine tuleb läbi vaevade.