esmaspäev, 26. jaanuar 2009

Miks just nemad?

Selline küsimus jäi ette Ussisoo õnnetusest rääkivate lugude kommentaariumis. Küsimus ise on lähedase inimese kaotamisel üsna loomulik, olen vahel isegi nii küsinud. Aga üllatas ja pahandas ühe teise kommentaatori süüdistus, et küsija on vist üks empaatiavõimeta tüüp. Muidugi esitas ta ka vastuküsimuse, et kellele siis sellist õnnetust kaela oleks soovitud?
Loomulikult mitte kellelegi, selge see. Aga see ei tähenda, et küsija oleks olnud mingi madala IQ-ga ülbik, kes oma ninaotsast kaugemale ei näe. Šokis, õnnetu, segaduses - seda küll.
Selline küsimine on ju üks osa leinast. Eriti, kui juhtub midagi ootamatut ja nii noorte inimestega. Sel hetkel on kõik tunded segamini, asi on arusaamatu ja uskumatu. Peas keerlevad tuhanded mõtted, vastuseta küsimused. Mõni küsimus saab aja jooksul vastuse, mõni mitte kunagi. See aga ei tähenda, et mõni küsimus oleks vale.
Ei ole olemas õiget ega valet viisi leinamiseks. Kõik tunded on lubatud. Keegi ei saa kellelegi ette kirjutada, kuidas ta peaks käituma, kuidas end väljendama. Šokk möödub ning maailm tuleb uuesti enda jaoks üles ehitada, nüüd juba ilma kaotatud sõprade või lähedasteta. See aga võtab aega...

1 kommentaar:

ninataga ütles ...

Mind paneb aga imestama, et inimesed ei õpi. Näed, kuidas juhtuvad mingid olukorrad, kuid sealsamas korratakse vigu - tehakse enda ja teiste elu hullemaks....
Lein on paratamatus ja tunded sellistes oludes segased, kuid üks oluline hetk sellest muutub olematuks - õpi teiste vigadest, et neid mitte ise neid korrata.