Käib üldrahvalik sotsiaalministri materdamise kampaania. Ei vaidle vastu, õige asja eest saab. Viimaste nädalate käitumist ja väljaütlemisi vaadates isegi vähe veel.
Aga võiks siiski küsida, kas tema ongi kõige suurem süüdlane. Vilja Savisaar juhib täiesti õieti tähelepanu sellele, et tegemist võib olla hoopis kuuleka lapsukesega, kes isegi moepärast protestimata täidab mujalt saadud juhiseid. On ju selge, et kogu meie viimaste aastate sotsiaalpoliitika on silmnähtavalt kaldu. Kui majanduskitsikuses peab kuskilt kokku hoidma, pööratakse pilgud esmajoones kõige nõrgemate poole. Teised võivad vastu hakata äkki.
Sellises olukorras polegi suurt vahet, kas sotsiaalministri toolil istub Maret Maripuu või Marko Pomerants, neile lihtsalt öeldakse, et riigi huvid nõuavad nii ja jäetakse võimalus kuulekalt takka noogutada. Kui ei nooguta, pole lootustki tulevikus enam riigipiruka jagamisel kaasa rääkida.
Olen kokku puutunud praktiliselt kõigi taasiseseisvusaja sotsiaalministritega. Senini on parimad mälestused jäänud Eiki Nestorist. Jutt oli asjalik, konkreetne, ei mingit keerutamist ega hämamist. Paraku ajad muutusid.
Olen üsna kindel, et mingi aja pärast kuuleme siiski sotsiaalministri tagasiastumisest. Kuid mitte sugugi sellepärast, et tööga hakkama poleks saanud. Lihtsalt mooramees on oma töö teinud, mooramees võib minna.
1 kommentaar:
Kummaline tundub ka see, et jama saamata rahadega kestab oktoobrist saadik, kuid alles nüüd, kui enamus on mingi osa rahast kätte saanud, ärgatakse ja kukutakse vabandama. 3 kuud hiljem!!! Minu austus igatahes nendele sotsiaalkindlustusameti lihttöötajaile, kes päevast-päeva peavad selgitama ja on enamasti rahulikud ja viisakad ning kes pole üldse süüdi tekkinud segaduses.
Postita kommentaar