pühapäev, 11. jaanuar 2009

Müürist müürini

Ammustest aegadest on inimesed ümbritsenud end müüridega. Need tundusid turvalistena, pakkusid kaitset ja varju. Müürid muidugi ka eraldasid inimesi üksteisest, ei saa salata.


Ühed müürid aga olid olulised just kaitseks - veel möödunud sajandi keskel oli ehituseeskirjades punkt, mis nõudis, et kui ehitis aasub krundi piiril, peab sinna rajama ka tulemüüri - kui peaks maja põlema minema, ei kandu tuli naabriteni. Selliseid müüre on Nõmmelgi veel palju säilinud. Minu vanaisa ehitas pildil nähtavad tulemüürid (vanaema ütles ikka: brandtmüürid) 1928, kui ta Nõmmele elama asus.









Tänapäeval on inimesed müüridele uue rakenduse leidnud - kasvõi sodimisalusena. Ning vanasse müüriorva mahub praht kah kenasti ära.









Müür võib olla ka lihtsalt iluese, kuigi praktiline otstarve on ka sellel kivikuhjal - toestada mäenõlva ja takistada liiva allavajumist.









Ning hoopis üllatav on vana ja uue kooslus, raudaia taha peidetuna.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kivid veeti võrku ;)
Täitsa lahedad müürid :)

Oudekki ütles ...

See silmadega myyr (viies), see on lahe :) Korraga elus ja kivine ja huvitav foto ka.

Larko ütles ...

Ei teadnudki et tulemüüre on kohustuslikus korras ka Nõmme linn kehtestanud.

kukupai ütles ...

Tulemüüride rajamine oli juba keskajast kohustuslik. Nõmmel siis tsaariajast (enne kui polnud sellist kohta olemas).

Linda Järve ütles ...

Need vanade majade tulemüürid on huvitavad. Mõnikord on maja juba lammutatud, aga tulemüür ikka püsti - seda oli vahepeal linnas palju näha.

tegelinski ütles ...

Minu jaoks täiest võõras mõiste - tulemüür. Aga mõttekas ju. Tuld müüriga takistada. Nüüd on suitsuandurid :)
Head pildid... eriti meeldib mulle, kui müür paljudest pisikestest kividest kokku on pandud. Ühtsuses peitub jõud :)

Anonüümne ütles ...

Kiviaiad on mind alati pisu "hulluks ajanud". Oma kunagises kodus "sõdisin" üle kahe aasta seese sünni eest, vedades esimesed kivimürakad käsikäruga pea kilomeetri kaugusel asuvast kangrust kohale.. kuni kaasa mõtte omaks võttis. Nüüd vaatan igal möödasõidul tasamisi täienemismärke näitavat kivitara, ja naeratan südames vaatamata sellele (või ehk just sellepärast), et see-aed enam mu igapäevakäimisi ei piirelda..

Aitäh emotsiooni eest! :)

enetimm ütles ...

kiviaiad on väga kenad! ja piltidega müürid tõmbavad alati silma enda peale!