Lugesin järjest Naise ja Valgeseeliku postitusi ning mingil kombel need haakusid teineteisega. Olgu ka kohe öeldud, et kogu järgnev jutt ei ole mingi konkreetse blogi ega blogijaga seotud vaid minu enda edasiarendused samal teemal.
Meil igaühel on erinev valulävi asjade tajumisel. Mis ühe jaoks on süütu nali, võib teisele olla karjuv ülekohus. Sageli me isegi ei mõista, mille peale teine solvus - ma pole ju midagi pahasti mõelnud. Samuti ei oska me alati ise ka ära seletada, mis nüüd sellist oli, mis karika üle voolama pani, miks me tunneme, et meid kiusatakse.
Kiusamine ei ole ju tingimata füüsiline, isegi mitte enamasti. Peened torked, läbi lillede vihjamine, natuke irooniat. Mõni ei tee sellest väljagi, teine solvub pisarateni. Kõrvaltvaataja ei pruugi üldse taibata, milles asi.
Ma ise olen ikka arvanud, et olen suutnud endale juba üsna paksu naha selga kasvatada. Paljudest asjadest vaatan lihtsalt üle või mööda ning vihastan üpris harva. Enamasti kehitan õlgu - no olgu nii, kui teisele nii paistab. Aga juhtub ka seda, et ajapikku asjad kuhjuvad ning mingil hetkel vallandab näiliselt pisiasi korraliku plahvatuse. Siis on kõik jahmunud - poleks nagu põhjust ju. Aga keegi ei tule selle pealegi, et mingist vaevutajutavast piirist on üle astutud.
See tegelikult on paksunahalisuse üks oluline miinus. Kõik harjuvad sellega, et võib endale päris palju lubada, teine kannatab kõik välja. Aga kaitsekiht kulub vaikselt õhemaks. Mingi seos on siin kindlasti ka energiaga - selleks, et rahulikuks jääda, kulub seda rohkem ning varud saavad ükskord otsa.
On asju, mida üks terve mõistusega inimene endale teiste suhtes ei peaks lubama. Otsene halvustamine, mõnitamine, jõhkrutsemine. Sellistele asjadele on kergem vastu astuda, need on nii ilmsed. Aga kõike seda võib teha palju peenemalt. Vaikne ärakasutamine, heatahtlikkuse maski alla peidetud üleolek - seda on raskem märgata ja sellega on ka raskem võidelda.
Kuid on inimesi, kes ka niisuguseid asju kohe tajuvad ning kelle jaoks see võrdub kõige rängema otsese solvanguga. Oht on siin, et hakatakse varjatud tagamõtet nägema ka seal, kus seda tegelikult pole.
Kuidas toime tulla, kui me kõik nii erinevad oleme? Kuidas tajuda teise inimese läve ka siis, kui meie endi oma sellest tunduvalt kõrgem on? Kuidas suhelda kaasinimestega nii, et me neile kasvõi tahtmatult liiga ei tee?
6 kommentaari:
Mitte kunagi ei ole võimalik elada nii, et mitte kellelegi kasvõi kogemata ülekohut ei tee. Aga kui inimesel on olemas selline asi nagu südametunnisus, siis on alati võimalik oma tegude põhjusi pihtasaanule oma vaatenurgast selgitada.
Selgitama ei vaevu need kelle solvang oli tahtlik, siis öeldaksegi üllatunud näoga: "ma ei saa aru, mille peale siin solvuda oli?"
Kahjuks ongi nii, et inimeste vaimne valulävi on erinev. Kõrge valulävega inimesed tavaliselt heidavad õrnukestele ette nende nõrkust nagu oleks see pahe.
Veidike rohkem kommunikatsiooni inimeste vahel oleks abiks.
Arvan ka, et kommunikatsioon oleks siin abiks. Ka see, kelle tundeid riivati võiks suuta välja öelda, et ta tunneb, et talle tehti liiga. Paksunahalised ja kehvapoolse empaativõimega inimesed (mina teiste seas) ei saa ilmast ilma aru, mis juhtus või et üldse midagi juhtus.
Keegi ei saa eeldada, et teine tema mõtteid loeb.
Enda kogemus ütleb, et kui Sa ütled ühte asja kahekümnele inimesele korraga, saad Sa ka 20 erinevat arvamust. Eriti tööasjus. Osa tunnevad end kohe isiklikult puudutanuna, osa saavad aru, et see ongi töö. Alati ei aita isegi kommunikatsioon mitte.
Samas, Thela, kui keegi kahekümnest su käest üle küsima tuleb kas ta sai öeldust ikka õigesti aru siis sa ju aitad teisel tuumale pihta saada?
Nurgas üksi nohisejat ei saagi aidata, aga kui inimesed omavahel segaseltmõistetu selgeks seletavad siis on solvumisi küll raske täielikult vältida, kuid võimalik lõpuks üksteisemõistmisele jõuda?
Kui vaikimisi eeldada, et inimesed on pahatahtlikud, siis on vist solvuminegi kergem tulema.
See oleks küll hull viis elamiseks.
Postita kommentaar