neljapäev, 4. detsember 2008

Jonn on tervislik!


Sageli küsitakse, et kui laps jonnib, kas siis on teda halvasti kasvatatud? Vanemad tunnevad piinlikkust, "heasoovlikud" tädikesed ohivad ja ähivad - mis vanemad need ometi on, kes oma lapsega toime ei tule?! Meie ajal küll lapsed nii ei käitunud!

Kui vanemad tajuvad lapse jonni kui iseenda ebaõnnestumist (mina ju tean, mis mu lapsele hea on, aga tema ikka mind ei kuula!), juhtub sageli, et jonnivat last karistatakse ja noomitakse, talle antakse mõista, kui paha ta ikka on.

Tegelikult on jonnimine lapsele eluliselt vajalik. Sedakaudu õpib ta toime tulema erinevate emotsioonidega, õpib ennast kehtestama. Muidugi ei pea ta jonni abil alati oma tahtmist saama, kuid ta õpib üsna ruttu end valitsema, oma probleemide ja soovide üle arutlema, kokkuleppeid saavutama.

Kui aga lapse jonni ja kapriisidesse suhtuda nagu mingisse keelatud asja, kasvab arg ja ebakindel laps. Ta ei julge oma soovidest märku anda, sest ta ei tea, kas need on vastuvõetavad või mitte, kas ta võib vanemaid usaldada ka siis, kui ta täpselt nende tahtmist ei tee. Ta ei tea, millised emotsioonid on lubatavad ja millised mitte, kas teda ennast aktsepteeritakse sellisena kui ta on või peab ta tingimusteta alluma autoriteetidele.

Hilisemas elus tekitab see aga lapsele hulgaliselt suhtlemisprobleeme ja komplekse. Iga väiksemgi vastuväide paneb teda end tundma saamatu ja äpuna, ta ei julge mingeid ideid välja pakkuda, eelistab jääda kõrvaltvaatajaks või kaasatõmmatavaks. Siis pole ta aga kaitstud ka halbade mõjude eest, eriti kui mõjutajaks on keegi, kes teiste silmis autoriteet on.

Kui aga lapse jonni on suhtutud rahulikult ja mõistvalt, kui on talle selgeks tehtud, et kõik emotsioonid ja soovid on lubatavad, aga neid lihtsalt pole alati võimalik sellisel kujul täita, õpib laps enesekindlust, õpib end väljendama teiste vahenditega, õpib kompromisside ja kokkulepete keerulist kunsti.

Lapsest, kes on saanud lapseeas oma jonnid ära jonnida, kujuneb palju terviklikum ja enesekindlam täiskasvanu.

Jonnist lastepsühholoogi pilgu läbi kirjutatakse ka siin. Pilt sealtsamast.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Oleneb, kui vana see laps on. 7-aastase jonn on siiski juba terrorism.
Ei ole minust ega mu lastest argu ebakindlaid inimesi kasvanud, aga jonnimine ei olnud meie peres kunagi aktsepteeritud.
Jonnija eraldati omaette ruumi ja kui publik puudus, polnud mitte mingit soovi enam jonnida.
Praeguselgi ajal jonnivad paljud täiskasvanud, jonnivad emad oma lastega, ülemused alluvatega ... selmet osata pidada läbirääkimisi ja sõlmida leppeid.

w ütles ...

Sundolukordadesse sattunud pealtkuuljana võin kinnitada - see ei ole tervislik. Tõstab vererõhku.

Sirje ütles ...

ma tean oma lapse pealt, milline on laps, kellel pole jonnimist keelatud. me tavaliselt tegime näo, et mis ei meeldi, seda pole olemas. Ja kes tänu sellele, et meie tema jonnimise peale pole kunagi piinlikkust tundnud, pole ka avalikult jonninud. Too enam üldse ei saa aru, et aeg-ajalt tuleb vanemate inimeste seltskonnas suu kinni hoida ja tema vanemad polegi tema isiklikud teenindajad :) Aga selle eest on loomingulise eneseväljendamisega kõik korras ja fantaasia lendab nagu reaktiivlennuk. Jääb vaid ära oodata, millal ta täiskasvanuks saab ja siis võib ta vahest sama lapsikult käituda nagu suur hulk täiskasvanuid.

kukupai ütles ...

Anonüümsele - seitsmeaastane laps jonnib avalikult ikka siis, kui varem pole nende jonnihoogudega midagi ette võetud. Üldiselt mingis vanuses saab lapsega juba sellest rääkida ja õpetada talle teisi eneseväljendamise vahendeid. Ilmselt Sa oma lastega oledki nii teinud. Jonnimise vajadus kaob ju ära, kui teha selgeks, et saab ka teisiti. Ja jonnivad edasises elus just need täiskasvanud, kes lapsena pole enesekehtestamist õppinud, nad ei oska teisiti.
Wild, loomulikult on kõrvalseisjal paha. Mina ei tee üldse välja, kui mõni laps kuskil näiteks väsimusest jonnib, siin pole midagi hetkel peale hakata. Aga mu vererõhk tõuseb, kui ema lapsele sellepärast peale käratab, teda lööb või sakutab. Täiskasvanu peaks suutma adekvaatseks jääda.
Sirje, ole rahulik, küll Su laps varsti ära tabab, milliste vanainimeste kuuldes tasub suud lahti teha (s.t. et nad aktsepteerivad teda vestluspartnerina) ja milliste kuuldes ei tasu, sest nad niikuinii midagi aru ei saa. Isikliku teenidamise koha pealt - suuna teda arusaamisele, et see võib ka vastastikune olla, mõnikord on hoopis tema vanemate teenindaja ja kõik on rahul ;)