reede, 12. detsember 2008

Pangatibid, õppige lugema!


Mitte ei saa aru, kui ma teen pangale või mõnele teisele asutusele päringu ja palun vastust meilile, miks nad selle asemel ikka mulle helistama kipuvad? Kas tõesti on sõnade "telefon" ja "meil" kirjapilt nii sarnane, et ajavad segamini?

Mul ei ole alati võimalik telefoni vastu võtta ning sellepärast ongi ta mul tavaliselt hääletu reziimi peal hoopis. Või kui ka saan rääkida, on vaja info ka üles kirjutada ning paberit ja pastakat mul kah igal momendil käepärast pole. Teinekord aga ei saa rääkida ning tagasi helistada ka ei saa, sest millegipärast on tegu varjatud numbriga. Kuhu ma siis helistan või keda küsin?

Viimane kord vihastasin päris korralikult, saatsin päringu uuesti ning trükkisin meiliaadressi lausa boldis ja punasega, et ikka silma torkaks.

Iseasi on veel see, et korra sain telefonis hoopis vale infot. Teisel pool oli küll igati kena naisterahvas, seletas lahkesti, kuidas ma oma probleemi lahendatud saan netipangas. Aga vaat ei toiminud see asi ja ma pean ikka kuskile kontorisse ronima. Tore e-riik ja e-pank ikka küll. Oleks siis kohe võinud öelda, kuidas asi on, seda enam, et just selle panga kontoreid iga nurga peal polegi.

Ma võibolla ei virisekski siin, kui see oleks ühekordne juhtum. Paraku on see üsna tavaline. Võidaks nagu ükskord aru saada, et mitte kõik inimesed ei saa mitmetel eri põhjustel telefonis suhelda.

2 kommentaari:

Duhh ütles ...

2. Pangatibidele ei ole ilmselt õpetatud distantssuhtlemise kuldreeglit, et kui ei ole kokku lepitud teisiti, tuleks vastata samal viisil: meilile meiliga, tigupostile tigupostiga, kõnele kõnega.
2. Ei soovita oma jutust "kirjalikult reprodutseeritavat" jälge maha jätta (kas ebakompetentsusest või ebakindlusest).

Duhh ütles ...

Esimene 2 palun lugeda 1-ks