Vanarahvas teab

Tiiu viskas õhku ühe blogipalli, ehk siis: kaks sinu jaoks olulist vanasõna.

Peab tunnistama, et vanarahva tarkus peab üldiselt paika. Eks on see ju ka aastasadadega kogunenud ja kinnitust leidnud.

Mina paneksin enda jaoks kehtivatena kirja:

Julge hundi rind on rasvane. Või ka nii, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Aru saan sellest nii (ja mu oma elukogemus on seda kinnitanud), et kui tahad midagi saavutada või lihtsalt oma elu normaalselt elada, tuleb ise ka midagi ette võtta, mitte oodata, et keegi kandikul kuldmune ette kannab. Muidugi ei tähenda see eesmärgitut siia-sinna rabelemist ning vahel tuleb mõne soovi täitumiseks ka lihtsalt õiget aega oodata. Mulle endale on mõnigi pakkumine teiste meelest lausa ise sülle jooksnud, aga tegelikult on asi lihtsalt nii, et pakkuja on mind mingi tegevuse juures enne juba tähele pannud ja ju siis arvanud, et ma ka tema pakutavaga toime tuleksin. Vaevalt mingit pakkumist siis tehtud oleks, kui ma vaikselt nurgas istuksin ja madalat profiili hoiaksin. Sellega haakuks siis ütlemine, et õnn on julgetele.

Eks ma olen ise ka vahel mõnda tööd või tegemist küsinud ja pole seda saanud. Aga siis on välja tulnud, et sel momendil polekski hea olnud seda saada ja mingi aja pärast on ette tulnud midagi hoopis paremat. Seega - iga asi tuleb omal ajal või veidi hiljem.

Las koerad hauguvad, karavan läheb edasi. Seda kordan ma endale siis, kui teen mingit enda jaoks olulist asja ja ümberseisjad kukuvad kritiseerima ja maha tegema või ütlevad, et milleks seda vaja, kedagi see ei huvita. Samuti ka siis, kui tahan lihtsalt oma elu elada, keegi aga kipub õpetama, kuidas ma just seda tegema peaksin ja kuidas tema meelest õigem oleks. On ju nii, et tee mida tahes, alati leidub keegi, kelle meelest see on vale. Albikära Antsu lugu näitab selgelt, et kogu maailma meele järgi ei saa kunagi olla. Iseendaga aga peab rahu olema.

Oma mõtteid võiksid kirja panna Trulla, Kati ja Hundi ulg.