Meestest ja mehelikkusest

... ja naistest ja naiselikkusest väheke ka.

Kogu sellest blogosfääris ringlevast meeste ja naiste teemast ja feminismi promomisest või põhjamisest jäi mulle silma üks väga hea lause: Mehed on just niisugused kui naised neil olla lasevad. Just nimelt, kirjutan kahe käega alla!

Kõik vist on nõus, et soostereotüübid, mehelikkuse ja naiselikkuse alged saadakse kaasa lapsepõlvekodunt. Muidugi, on võimalik ka vastupidine: mina kindlasti nii käituma ja olema ei hakka, kui minu isa(ema). Siis on veidi raskem, sest endale sobiv mall tuleb mujalt leida või kogunisti ise konstrueerida.

Küsiks õige, miks mõnede naiste juuresolekul lubavad mehed endale lodevat käitumist ja labast juttu, samas teiste juuresolekul tõmbavad end trammi ja kontrollivad hoolega, mida suust välja ajavad? Miks üks ja sama mees mõne naise peale karjub mis jaksab, teisel püüab soove silmist lugeda? Lihtne: ühe naise meelest on mehele kõik lubatud, sest ta on ju mees, teine aga peab lugu enesest ning eeldab, et seda teevad ka teised. Kumba mehed tõeliselt naiselikuks peavad?

Minu jaoks on alati olnud mehelikkuse etaloniks minu isa. Lisaks sellele, et ta ei tee probleemi meeste ja naiste töödest, ei luba ta endale labasusi, kunagi pole ma kuulnud teda ropendamas (südametäiega öeldud vandesõnad ei lähe arvesse!), kõigi naistega käitub lugupidavalt ja viisakalt. Ema on mul just selline naine, kelle ees ka kõige lorumad mehed piltlikult öeldes käed püksiõmblustel sirgu tõmbuvad. Nilbitsejatest ja ropendajatest vaatab ema läbi nagu tühjast kohast. Midagi sellest on mullegi külge jäänud.

Olen töötanud mitmes kohas, kus on olnud võrdlemisi kirju meesteseltskond. Väike lõõp ja norimine käis asja juurde, kahemõtteliste naljade peale ei punasta ma enam ammu. Aga kui keegi kippus piire ületama, sai ta kohe üheselt paika pandud. Oli ju meil naisigi mitut sorti, mõne teatud omadusi arvustati lausa avalikult ja häbenemata. Käitumine oli ka vastav. Korra tuli ühele seltsimehele lausa kõrvakiiluga selgeks teha, et ta on objektiga eksinud. Aru sai.

See, kes kodus mida teeb, on ju kokkuleppe küsimus. Peaasi, et kõik selle kokkuleppega rahul oleksid, mitte üks ei tunneks, et teda pidevalt alavääristatakse ja talt liiga palju nõutakse. Samuti on tänapäeval mõttetu eeldada, et seda või teist peab tegema just see osapool, sest ta on mees/naine. Füüsilist jõudu nõudvate tegevuste osakaal kodumajanduses väheneb pidevalt (korterelamutes on see vist juba praegu nullilähedane), samas tekib pidevalt juurde uusi tehnikavidinaid, mis mehedki kööki meelitavad.

Kui minu poja tulevane elukaaslane peaks kunagi hädas olema, et mees sureb diivani peale nälga (või midagi analoogilist), siis on see eelkõige minu tegemata töö ja minu kasvatuse vili. Õnneks teab poeg juba praegu, kus on pliit ja külmkapp ning suudab enese eest hoolitseda. Ning kui peaks mul prääksatama siin, et midagi on laualt ära viimata, käratan kohe, et endal kah kaks kätt otsas ja jalad all, saab viidud küll. Mitte et ma seda teha ei võiks, kui ma just olen köögi poole minemas, aga ekstra küll mitte.

Kui naine hoolitseb mehe eest sellepärast, et see talle meeldib ja ta sellega teisele rõõmu tahab valmistada (ning vastupidi ka), siis on ju kõik OK. Kui aga naine mehele kõik ette-taha ära teeb sellepärast, et ta on ju mees, muidu äkki pahandab ja läheb minema, kust siis uue saab, millise signaali ta siis tütardele ja poegadele saadab?