Mida öelda, kui ajakirjanik kirjutab toreda artikli, aga jätab sisse faktivea? Igal juhul seekord Äripäeva ajakirjanikuga nii juhtus.
Lugu ise õige ja hea - kuidas Selveri kett hakkas tööd pakkuma puuetega inimestele ning kui palju kasu sellest on nii firmale, neilesamadele puuetega töötajatele kui ka kõigile ülejäänud töötajatele. Aga kui jutustatakse, kuidas see kõik algas, kirjutatakse, et Selveri poole pöördus Astangul asuv Tallinna Puuetega Inimeste Koda, et leida oma kasvandikele tööd. Paraku ei asu Astangul mitte TPIK, vaid Kutserehabilitatsiooni Keskus. TPIK asub aga hoopis Endla tänaval.
Nii meelitav kui see ka pole, et tunnustust jagatakse, ei soovi TPIK end siiski võõraste sulgedega ehtida. Au ja kiitus selle tänuväärt algatuse eest peab kuuluma eelkõige Kutserehabilitatsiooni Keskusele. Ning loomulikult Selverile, et sellega kaasa läks (kuigi on arusaadav, et alguses olid kõhklused suured).
Äripäev aga võiks edaspidigi niisugustel teemadel kirjutada, kuid kindlasti kontrollitud andmetega.
15 kommentaari:
Kuku, praegu süüdistad meid ebaõiglaselt. Too artikkel on Selveri omade poolt kirjutatud arvamusartikkel, mille tegemise juures ÄP ajakirjanikel puudub igasugune roll. Seega kõik pretensioonid esita Selverile. Kui nad faktides ebatäpsed on, siis on see muidugi piinlik.
Kirjatsura, ma arvan (ja arvan, et ka teised arvavad), et sa ajad jama. Artiklit ei avaldanud Selver, selle avaldas Äripäev, kesiganes selle siis ka kirjutanud oleks. Seega on vastutus sisu eest Äripäeval. Kõik.
Loeb ikka see, kelle logo tootele peale on trükitud. Kui ma ostan Nike tossud ja need on tehase praak, siis Nike ei ütle mulle, et mine Vietnamisse ja otsi see tädi üles, kes viletsa õmbluse tegi, eks.
Kuidas saab üldse öelda, et Äripäevas avaldatud artiklis puudub ÄP ajakirjanikel igasugune roll?
Kaur - väga lihtsalt.
arvamusartikkel on selline asi, mille sisusse toimetus ennast ei sega.
sellepärast ongi selle asja nimi - arvamusartikkel.
ja see ei ole Äripäeva poolt välja mõeldud formaat.
ükski leht ei vastuta arvamusloo sisu eest, sest selle sisu on arvamuse avaldaja mõtted ja seisukohad, mitte lehe omad.
arvamusloo teksti ei kirjuta mitte ajakirjanik, vaid inimene, kes on loo juures autoriks märgitud.
peaks vist olema piisavalt puust ja punane.
Kas ma saan õigesti aru, et kui ma suudan piisavalt mõjukalt kirjutada, siis on Äripäev valmis minu artikli "arvamusartikli" nime all avaldama, mis siis sellest, et minu üllitis sisaldab kontrollimata infot või suisa lausvalet? See on küll huvitav!
Jah, kudzu, kui sa tahad oma nime all lausjama avaldada, siis on sul see võimalus. Valeta oma nime all niipalju kui aga torust tuleb. Võin sulle meiliaadressi ka anda, kuhu see saata.
Lihtsalt point on selles, et üldjuhul inimesed oma nime lausjora kirjutamisest siiski hoiduvad. Sest kesse tahab, et teda pärast lolliks tembeldatakse, eks.
Kaur, ma tean, mida ma räägin. Olen ju ometi mõnda aega ajakirjanduses töötanud, eks. Kõik on nii nagu kirjutab Shalaya - mitte ükski väljaanne ei kontrolli arvamusartiklites leiduvaid fakte. Ei ole siin Äripäev mingisugune erand, see on igal pool niimoodi. Artikli sisu tõesuse või mittetõesuse eest vastutab selle autor, antud juhul kodanikud Selverist.
Tõsi on see, et loomulikult toimub toimetuse poolt selektsioon, kõik, mis meile saadetakse, ei leia avaldamist. Põhjuseid on mitmeid - kas on vale kanal, mingid ebatsensuursused või lihtsalt kaalutu mõtteavaldus. Või lausreklaam.
Shalaya, tsura - te olete selgelt oma elukutse poolt piiratud. "See artikliformaat tähendab/eeldab seda" mõtlemine saab esineda vaid ajalehe _sees_. Lugeja näeb: Äripäev kirjutas, et...! Ja kui kirjutas valet, siis kirjutas ajaleht kui selline. Kõik.
See on teie bränd, mida te lörtsida lasete, mitte Selveri oma.
"arvamusartikkel on selline asi, mille sisusse toimetus ennast ei sega"
võib nii ja naa vaielda, kui eksitakse faktide vastu? nimed aetakse sassi?, ma ütleks et loll poliitika
küsimus on, mdia edasi teha kui selline aps on leitud. veebi korrektsioon artikli alla.
Lugesin, et autoreid oli isegi kaks. isiklikult pole Äripäeva paberkandjal eriti uurinud, ei teadnud, et ka seal arvamuslugude rubriik on. Maakonnalehtedes on küll, olen ise sinna lugusid saatnud ja julgen väita, et kirjatsural on õigus. Olen kirjutanud mitte täisnime all ja siis on juurde lisatud: autor toimetusel teada. See tähendab, et kui on mingit kobisemist, siis saab kindlat inimest toimetuse kaudu kas kiita või laita.
Viimasel korral olin teinud lapse nimes tähevea, avastasin kohe ilmudes ja saatsin omanikule isikliku vabanduse.
vaata, Kaur...
võtame sellise arvamusloo, kus näiteks üks poliitik ajab oma oponendi seisukohtade kummutamiseks mingit jama suust välja, mille võib täiesti puhta südametunnistusega demagoogiaks nimetada ning kus on mingil määral fka akte väänatud või tõlgendatud nii, nagu parasjagu vaja.
sinu mõttekäigu järgi peaks siis ajaleht elistama selle artikli autorile-poliitikule ja ütlema, et kle, me arvame, et sa ajad nõksa pada, tee on seisukoht ümber, nii nagu õige on?
et siis... kuidas sellist asja nimetatigi?
Kaur, tee endale selgeks, misasi on arvamusartikkel ja siis võib edasi vaielda. Seni on see siin suht sisutu nääklemine.
Emmeliina, arvamuslugude rubriik on igas ajalehes. Et inimesed saaksid sinna kirjutada OMA arvamusi.
Yhe kolleegi hiljutist sõnavõttu parafraseerides: Misasja te siin rusikatega vehite? Tulge ja ytelge mulle isiklikult. Teate ju kyll, kus ma blogin.
Arvamuslugude avaldamise mõte on tõepoolest selles, et inimeste arvamused teisteni jõuaks. Ja et nood teised siis neile vastu saaks vaielda. Ja kui mõlemad on vaidlemishimulised, siis nii edasi kuni nõrkemiseni.
Selle oluline eeldus on tõepoolest, et jutt jäetakse võimaluse piires samaks. Tõsi, leht pole muidugi kummist, nii et enamasti peab jutu etteantud mahtu lyhendama. Ja parandatakse ka kirjavead.
Arvamusloo loevad yle toimetaja ja keele/kyljetoimetaja. Kui yks neist märkab ilmset näpukat või eksimust mõne pisema fakti suhtes, pyytakse ses asjas muidugi midagi ette võtta. Kui keegi kirjutab Edgar Davisaarest, pole kysimust - klahvid on kõrvuti. Kui yteldakse, et Aššur oli sumeri jumal, siis seda viga oskan ma kah juhtumisi parandada. Aga Astangul pole ma elu sees käinud ja vastavates asutustes kah mitte. Kõike teada ei jõua.
Kui ma nyyd sellest teemast ise ei kirjuta ja seda kuigivõrd ei valda, kas ma peaksin toimetajana lähtuma eeldusest, et kõik autorid idioodid, ning kontrollima yle absoluutselt iga fakti?
Kas Selveri meeskond on võtnud puudega inimesi tööle yle seitsme aasta? Helistame ja kysime. (Aga äkki nad valetavad?)
Kas puuetega inimesed on ikka lojaalsed? Uurime statistikast.
Kas Selver peab oma puuetega töötajatest lugu? Teeme kysitluse.
Kas tugiisikud teevad tööandja elu lihtsamaks? Usalda, aga kontrolli.
Ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi, ja see on ainult yks artikkel.
Minugi poolest. Aga arvestage siis, et lugude lehtepanekuks ei jää mul sel juhul aega.
Ehkki kui ma järele mõtlen, sain vastu kukalt juba sellegi eest, et niisugune mõttetu teema yldse lehte pääses. Nii et ma tõesti ei tea, kust selliseks rabelemiseks motivatsioon peaks tulema. Nyydsest avaldan tekste ainult neil teemadel, mida ise läbi ja lõhki tunnen, sellised jutud saadan aga edasi Kesknädalasse.
Ma EI ARVA, et
- arvamuslugusid ei peaks avaldama, või et
- kõik arvamuslugude faktid peaks üle kontrollima.
Laske käia, jumala eest!
Aga rumal on arvata, et arvamuslugude sisu ei mõjuta ajalehe enda mainet. Kui te lasete mulle ebameeldival poliitikul kolmes numbris järjest jaurata, siis ma neljandat ei osta. Ja kui arvamuses olnud vea peale öeldakse "pole meie asi", siis... ju siis pole teie asi ka viga, mis on tavalises loos.
Brändi mõjutab KÕIK, mis tarbijale selle alt või sellega seotult kasutajale näha on. Arvamusartiklid, sama nimega veebileht, kõik kõik kõik.
Nagu ka antud blogipostitusest näha võib.
Mina ei saa jälle selle artikli mõttest aru.
Veel natuke aega tagasi nägin ka mina kuidas Järve Selveris puudega inimesed kärupaigaldajatena töötasid. Hea tunne oli, et näe neile on antud töö. Nüüd kärupaigaldajaid enam ei ole, sest igaüks peab oma käru 1 krooni tagasi saamiseks ise tagasi viima, mis tähendab ka seda, et nendel inimestel pole enam tööd.
Tuua artiklis välja kuidas nad on uhked kurttumma saaliteenindaja üle, kes küll imeliselt oskab juuste sättida, aga kõik kliendid, kes oma abipalvega tema pool pöörduvad ei saa ju abi. Vaevalt nad isegi kohe taipavad, miks üks teenindaja nendest välja ei tee.
Kokkuvõttes oli mul tunne, et see artikkel on nagu enese väljavabandamine millegi pärast, milles nad nüüd äkki ennast süüdi tunnevad :)
et las lükkavad kärusid, aga ärgu tükkigu müügisaali ostjaid heidutama?
Apsakaid ikka juhtub. Puudega inimesed ja TPIK - tundub usutav. Ei tule selle pealegi, et vaja üle kontrollida.
Vaevalt Kukupai eesmärk oli ÄP maatasa teha. Hetkel oli ta lihtsalt kõige õigem inimene eksitusele osutama :)
Nii, ei saa aru, mis nii pikaks ja tuliseks vaidluseks põhjust andis. Aga tuli välja kurb tõsiasi, et isegi pooled ajakirjanikud pole veel puuetega inimeste kojast kuulnudki.
Mina kujutasin ette, et ÄP lihtsalt tunnistab - jah, juhtus, allikas eksis, järgmine kord teame ja enam ei eksi.
Eks see ole ka osa TPIK mainest ju ja me oleme huvitatud, et meid tunnustataks õigete asjade eest ning lugeja oskab meid tulevikus õigest kohast otsida, mitte ei hakka Astangule sõitma. Ning Astangu keskus on ju ka tunnustust väärt, millest nad nüüd ilma jäid.
Teine apsakas - sõna kurttumm, mille vastu ma sõdinud olen, jäi mul endal seekord kahe silma vahele. Tunnistan end süüdi. Selle sõna kasutamine palun ükskord kah ära lõpetada.
Postita kommentaar