kui ta laine hari vahutab ja keeb.
Kust ma troosti leian, kui hing rahutu?
Keda appi hüüan, olles õnnetu?
Nii laulsime täna Viimsi Püha Jaakobi kiriku pühitsusteenistusel. Laul oli äärmiselt sobiv, on ju see kirik pühendatud merel hukkunute mälestusele.
Ega Eestis polegi ju pärast sõda uusi kirikuid ehitatud, on ainult vanu taastatud, nagu kirjutab Jaak Juske. Selles mõttes oli tegemist ajaloolise sündmusega. Kahtlane, kas õnnestub veel kunagi millestki niisugusest osa saada.
Teenistus ise oli südamesseminev, kirik oli puupüsti täis. Väikesed sahmerdamised käisid asja juurde ja tegid sellest sündmusest isegi nauditavama. Kui kõik oleks nööri mööda jooksnud, oleks ehk liiga masinavärgi tunne tekkinud. Kahju ainult, et kõik kutsutud tulla ei saanud.Aga piisavalt palju oli meid protsessioonis küll.
Kiriku kõrval on kivi Estonial hukkunud eestlaste nimedega. Seda vaadates mõtlesin oma pinginaabrile ja päris mitmetele tuttavatele, kes ka sinna jäid. Hea, et nüüd on koht, mis pühendatud just neile. Rannavärava mäel olev mälestusmärk kipub noorte graffitimeistrite ja muidu päevavaraste pesapaigaks muutuma.
Järgnenud koosviibimine kujunes tavapäraseks õnnitlus- ja tänukõnede maratoniks. Tänu ja austuse on kõik tegijad loomulikult kuhjaga ära teeninud, aga minul ja mitmel teiselgi jäi kriipima küsimus, miks kogu selle ehituse eestvedajat ja hinge Erkit Teeneteristi vääriliseks ei peetud, tänukiri jääb väheks.
Aga Viimsi kiriku kellad helisevad tõesti ilusti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar