Huvitav, miks suhtutakse mõnedesse raamatutesse üleolevalt - ah, see ju naistekas, mis sellest ikka tahta? Kas naistekas ei olegi siis kirjandus?
Kirjanduselt oodatakse elamust, oodatakse, et see annab midagi hingele ja vaimule, paneb mõtlema ja kaasa elama. Kas nn. naistekad seda siis ei tee?
Lugesin Maeve Binchy "Viirpuumetsa". Minu meelest on sellel raamatul kõik kirjanduse tunnused - elamus, huvitavad karakterid, mõtlemisaines.
Läbi erinevate inimsaatuste avaneb ühe pühapaiga tähendus. Eks meil kõigil on mingi selline koht ju.
Selleski raamatus vastanduvad pühadus ja äri ning on lõpuni küsimus - kas need kaks välistavad teineteist või on võimalus kooseksisteerimiseks.
Ja kui üks nn mitte kõige teravam nuga sahtlis lahenduse leiab, tekkis minul küll mõte - kas maailma saatust saabki usaldada ainult tarkade, edukate ja asjalike inimeste kätte või tulekski rohkem kuulata neid, kellesse me sageli üleolevalt kipume suhtuma.
See vastus tuleb igaühel enda jaoks leida.
1 kommentaar:
Minu jaoks on huvitav küsimus, mis tegelikult naistekas on. Ma ei paneks kunagi Maeve Binchy teoseid selle kategooria alla. Selle peale võiks mõne vana klassiku teoseid välja tuua ning need lahterdada samasse.
Ilmselt pole Eesti veel nii madalale laskunud, et tõelisi 'naistekaid' pole veel välja antudki.
Kunagi ümber kolides avastasin keldrist trobikond Harlequin'i poolt välja antud teoseid, mis esialgu sinna jäidki, kuni elu tegi ootamatu pöörde ning masendus haaras mind endasse. Siis oli neid hea lugeda - teadmises, et hea ja halb on selgelt välja toodud ning alati ootab ees õnnelik lõpp. Ma usun, et ei võta neid enam kunagi kätte...
Postita kommentaar