Käisime Aegviidus Hilda juures. Hilda kutsus, et viimast korda armsas kodus kokku saada. Põhjus üsna proosaline - noored, kellega ta koos elab, on otsustanud maja maha müüa ja Otepääle kolida, kuna pereisal sealt lähem tööl käia ja pere noorim laps vajab arenguks soodsamaid tingimusi. Aegviidus pole isegi lasteaiakohta, huvikoolidest rääkimata.
Maja on Hilda ja tema mehe ehitatud, seal on üles kasvatatud kasutütar (kes nüüd siis memme endaga kaasa võtab uude koju). Ega Hilda kurda, noortega on läbisaamine super, nad südamest hoolivad vanainimesest ja on ta elu väga mõnusaks teinud. Aga kodu jätmine on siiski nii vanale inimesele ränk. Samas - ega noored taha ka teda uutele omanikele hooldada jätta, need on ikkagi võõrad, Hilda tervis pole enam kuigi hea ja üksi ta ka hakkama ei saaks. Mingi hooldekodu variant ei tule nende meelest ka kõne allagi. Ausalt öeldes teeb selline suhtumine südame soojaks.
Meie tulekuks oli tõsiselt ettevalmistusi tehtud - grillid-salatid-koogid valmis, laud õues kaetud, noored jooksid ja teenindasid, muretsesid, et kõike ikka küll oleks ja meil mõnus olla.
Kõige lõpuks käisime ka kalmistul Evaldi haual. Hilda kardab, et sinna ta enam niipea ei saa (ja kõigega arvestades on sel kartusel ka alust). Tema kindel soov oli saada ka ise mehe kõrvale maetud. Jätsin tütrele oma visiitkaardi, et kui midagi on, siis võtab ühendust ja mina annan siinpool info edasi. Muidugi lubasin ise igal juhul teda matma tulla, oma koguduse vanimat liiget ei jäta ma ometi niisama.
Aga kokkuvõttes jäi kogu päevast helge tunne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar