Mõtlesin täna söögitegemisega kergelt läbi ajada, kartuleid keeta ja Paatsalust kaasatoodud lamba ära grillida. Olin selle karpi pakkinud ja sügavkülma pistnud.
Algus oli ilus - käisime Tupsuga turul, ostsime kartulid ja salatikraami, siis korjasime metsast mitu kotitäit käbisid (ei raatsi raha süte peale raisata, pealegi on männikäbid üsna valusa leegiga). Siis aga hakkas Tupsu jonnima, ei jäänud päevaunele ega lasknud mul sammugi endast eemale minna. Tupsu issi oli päris pahane.
Ega midagi, kartuliuvesi sai siiski keema. Hakkasin grilli ette valmistama. Kõigepealt ei tahtnud käbid kuidagi põlema minna, süütevedelik paistis asja ainult hullemaks tegevat. Paar ajalehte kulus hakatuseks. Said siis söed valmis, kummutasin liha karbist alusele, sättisin sütele ja läksin salatit lõikuma, Tupsu nagu kutsikas sabas. Loomulikult oli vaja pliidi all ka tuld toita, et kartulid ikka keeksid.Tupsu issi sättis end teleka ette ja ei teinud küsimagi, kas ehk abi vaja (mina naiivselt lootsin, et võtab grilli valvamise enda hooleks). No kui inimene ise ei taipa, ei luba minu uhkus paluma ka minna!
Sütest aga kippus väheks jääma, tuli liha ära tõsta ja uued käbid peale panna. Jälle sama jama - ei lähe põlema, nuta või naera! Sussitasin siis neid ja selleks ajaks kui tööinimesed koju jõudsid, olin juba tige kui herilane. Õnneks võttis tütar grilli ja Tupsu üle ning mina sain salati lõpuni teha. Kartulid said ka ilusti pehmeks, till ja basiilik peale ning pliidiservale sooja liha küpsemist ootama. Tunnike susserdamist veel ja saigi pere sööma.
Aga liha oli njämma!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar