Millist sõna kasutab inimene elu jooksul kõige rohkem? Ilmselt ikka "mina" - mina tahan, mina tean, mina arvan, aga ka - mina ei taha, mina ei oska, mina ei suuda...
Ühest küljest täitsa loomulik, aga koledaks läheb lugu siis, kui see mina muutub inimese maailma keskpunktiks ja kõik teised on olemas just sedavõrd, kui need mina heaoluks vajalikud. Veel enam, teiste olemasolu on nii enesestmõistetav, et pole vaja neile selle eest isegi mitte aitäh ütelda, mõnest veel soojemast sõnast rääkimata...
Sageli taipamegi kellegi olulisust alles siis, kui teda miskipärast enam meie jaoks olemas pole. Siis võib tekkida kahetsus - kui ma vaid oleksin õigel ajal öelnud... Vahel aga on lootusetult hilja...
Kas olete tähele pannud, et kõige kenamaid sõnu räägitakse inimese kohta tema matusel? Kui tubli, kui tark, kui hooliv jne jne ta ikka oli... Aga kui küsida, kas sedasama inimesele ka tema eluajal öeldi, vaadatakse imestunult - mis sa nüüd, imelik ju teist kogu aeg kiita... Ja pealegi, küllap ta teadis isegi, mis ma temast arvan ja kui tähtis ta mulle oli...
Aga ega ikka teadnud küll! Kui palju arusaamatusi ja südamevalu on tingitud just sellest, et me ei tea, mida teine inimene tegelikult mõtleb... Kui palju ilusaid hetki jääb lihtsalt sellepärast olemata, et üks või teine ei julge või ei oska õigel ajal suud lahti teha...
Lahkuv aasta viis endaga erakordselt suure arvu mulle ühel või teisel ajahetkel oluliseks olnud inimesi. Mõnigi neist oli osa juba minu lapsepõlvest, nende olemasolu oli kuidagi loomulik ja puudumine seda enam tuntav. Aga ka need, kellega on elus saadud lühema või pikema jupi teed koos käidud ja siis jälle kaugenetud, on jätnud oma jälje. Kui varem oli lootus veel kohtuda ja mõndagi poolelijäänut jätkata, siis enam seda võimalust antud pole.
Mõtlen minagi, kas ja kui palju jäi ütlemata...
Üha selgemaks on elu jooksul saanud, et häid sõnu ja mõtteid ei tohi edasi lükata. Need ei maksa midagi, aga võivad kellelegi teisele olla just sel hetkel hädavajalikud. Halvad sõnad aga võiks hoopis ütlemata jätta...
