esmaspäev, 21. detsember 2009

Kas olen mina loll või...


Sain lugemiseks paar filmiarvustust. Kirjutajaks inimene, kellest tean, et ta on laia silmaringiga, mitmekülgsete huvidega, palju lugenud ja reisinud.
Muidugi hakkasin siis neid arvustusi õhinaga lugema. Lugesin ühe läbi, lugesin teise - mitte midagi aru ei saanud. Seda jah, et need filmid kirjutajale meeldisid, aga miks, mis neis üldse toimus, mis oli sisu ja point - no ei taipa, tee või tina!

Asi oli selles, et arvustused koosnesid põhiliselt klassikute tsitaatidest. Olgu, olen ise koolis õppinud ja ka oma lastele õpetanud, et tsitaat on hea asi, kui sellega saab oma mõtet kinnitada. Aga kui ma tsitaatide tagant mõtet üldse üles ei leia, siis on küll midagi väga valesti.

Olen pettunud... Minu jaoks on suur lugemus alati olnud harituse ja eruditsiooni tunnus. Olen uskunud, et paljulugenud inimene on võimeline ka oma mõtteid kenas vormis ja arusaadavalt väljendama. Enamasti on see uskumine ka paika pidanud. Aga ehitada kogu oma jutt üles teiste mõtetele - mis liig, see liig...

4 kommentaari:

Pilland ütles ...

I arrived here just surfing.
Congratulations on Your nice site and best wishes from an Estonian living in Italy

Hundi ulg ütles ...

Eks see tsitaadindus tuleb ka ajast, millal inimene ise kõrgharidust omandas. Meie ajal pidid ju kõik referaadid, kursusetööd ja diplom kubisema viidetest (ja tsitaatidest). Ehk jäi kirjeldatud arvustajal midagi koolist liiga palju kõlge.

Mul oli isegi diplomitöö kaitsmisega muresid - polnud viiteid. Miks, küsiti. Pole kellelegi viidata, pidin vastama. Kuidas, küsiti. Ise mõtlesin, pidin vastama.

Manjana ütles ...

viitamine on ka praegu kõrghariduses nõutav osa. samuti võõraste mõtete kasutamine. kuid see moodustab vaid töö esimese osa. esimese osaga tõestab kõrgharidust sooviv inimene, et ta teab, et selles vallas või vähemalt ligilähedaselt on veel ka teised mujal akadeemilises maailmas mingeid uurimusi teinud. nendele rajatakse ka enda uurimus. viimased osad on oma mõttelõnga (ja uuringu) tarbeks.

paljud inimesed kasutavad targa mulje jätmiseks oma head mälu (tsitaadid, kuulsad nimed), kuid veel suurem osa läheb selle õnge. teine trikk on rääkida keeruliselt ja võõrsõnadega ja loogikavabalt. mõned arvavad, et kui nad aru ei saa, siis on ilmselt väga tark jutt. kuid tegelt ei saa nad aru, sest aetakse möla. kunagi tegi keegi katse: kirjutas kokku "teadusliku" artikli, kuhu pikkis hoolikalt targalt kõlavaid mõtteid, aga sisu ei kirjutanud. meelega. artikkel võeti teadusajakirja vastu. kirjutaja tõestas, et ka teadusajakirjad võivad rumalad olla.

ehk tegelt võiks targaks pidada hoopis inimest, kes näeb läbi, kui keegi üritab "tarka" mängida, ilma, et ta seda tegelikult oleks ;)

sesamy ütles ...

tuli sihandne mõte, et inime lihtsalt lükkis ritta seoseid, mis tal tekkisid tänu suurele lugemusele, mitte ei kirjutanud arvustust...