laupäev, 12. detsember 2009

Keele muutumisest ajas


Lapsuliblikas kurjustab imeliku keelekasutusega reklaami pärast. Ei kõla jah hästi, suisa vanamoeliselt.
Mina aga mäletan, et minu vanaema rääkis just nõnda - nürida, viluda, mõruda... Eks tema kooliaeg jää ka peaaegu sajandi taha juba. Mäletan veel selliseid sõnu, mille kasutamise eest mina riielda sain - pole õige! Seia ja kerves tulevad esimestena meelde...

Kas olete lugenud vanaemade-vanaisade vanu kirju? Imelik tundub. Keel on kuidagi kummaline ja raskepärane. Tolleaegsetele inimestele aga täiesti loomulik. Keelekasutus lihtsalt on nii palju muutunud üsna lühikese ajaga. Isegi mu vanaema hakkas tasapisi "õigesti" rääkima.

Samas on veidi kurb, kui kõik räägiksid täpselt nii, nagu emakeeleõpikus kirjas. Vanamoelised sõnad, murdeväljendid, uudissõnad annavadki keelele tema rikkuse ja omapära. Mõnikord aitab selline väljend sisu mõistmisele hoopis rohkem kaasa kui keeleliselt korrektne ja kaasaegne sõna. Hea, et me oma igapäevakeeles siiski õpikust näpuga järge ei vea.

Esimene reageering sellele kurjustamisele tuli Nirtilt. Pean tunnistama, et Nirti on väga hea keeletajuga noor inimene. Aga oma tänases blogipostis kasutas temagi sellist sõna, mis mulle on võõravõitu - käppelt. Jah, ma tean, mida see tähendab ja tean ka, kust see pärit. Aga minu kooliajal oleks emakeeleõpetaja kulme kergitanud, kui ma seda kasvõi kirjandis oleksin kasutanud ja rasvase punase joone sinna alla vedanud...

Oma lasteltki olen kuulnud, et mõnigi asi, mida mina koolis õppisin, on nüüd muutunud, nüüd kirjutatakse ja räägitakse teisiti. Mõne reegli olen omaks võtnud, mõnest harjumusest on aga raske loobuda.

Avalikus meedias oleks siiski tore, kui kirjakeelest kinni peetaks - saavad kõik ühtemoodi aru asjast. Blogide ja kõnekeelega aga on nagu on, kui just päris vigane ja labane pole, ei häiri mind kõrvalekalded normidest kõige vähematki.

17 kommentaari:

lapsuliblikas ütles ...

Ehk on häda selles, et mul kodus kasvab kirjutama õppiv põnn, kellele on väga raske seletada, et "nürida" on vale, kui televiisoris nõnda räägitakse.

Mind ei häiri samuti teistlaadne kirjakasutus blogides, aga televisioonis ja raadios tahaks kuulata keelt, mille peale emakeeleõpetaja kulmu ei kortsuta.

Vanast keelekasutused ka veidi. Minu ema,vanaema ning paljud emapoolsed sugulased kasutavad -vad lõppu (tegivad, tulivad, mõtlesivad, olivad jne...) Sain koolis alati pragada, kui valesti rääkisin :) .

sjgelle ütles ...

Ma arvan ka, et telereklaamides peab kirjakeelt (normeeritud keelt) kasutama.
nürida, viluda, mõruda on nii lihtlabane viga, neid sõnu harjutatakse algklassidest peale.
Millegipärast ei kinnistu, sest analoogia sileda, saleda, koleda jms on nii valdav.
Reklaamides on teisigi vigu, mis riivavad kõrva.
Huvitav, kas neil mingit toimetajat pole?

Larko ütles ...

"Keelenormeerijad" vist ikkagi on üsna sallivad. Kui seniseid tõekspidamisi kunagi ei revideerita, jääb ka keel arenemata. Islandi keelega on vist nii, et täna saab 1000 aasta tagusest keelest täiesti aru. Selle kohta mul andmed puuduvad, kas tänaste nähtuste kohta on islandikeelsed sõnatuletised olemas või kasutatakse (vist inglise) laensõnu.

Haridusministeerium mäletatavasti tahtis suvel keelekasutust ajakirjanduses normidele allutada ja normile mitte vastava keelepruugi eest trahve kehtestada. Pole ju mõistagi vastuvõetav lähenemine, sest kui riik ajakirjanduse sõnapruuki kas või vähegi reguleerib, puudub antud riigist vaba ajakirjandus ja sellega koos sõnavabadus. Samas jagan muret keelerisude üle. Aga siiski: mõned tänased peavoolu väljendid olid 100 aasta eest just keelerisud.

Tiiu ütles ...

Da esineb ainult e lõpulistes sõnades - kes selliselt keele normeeris ja mkilleks selline piirang vajalik? Ehk oskab keegi öelda?

Aga inimene ei pea küll pidevalt mõtlema, kas sõna algvortmi lõpus ikka on e või mitte.Eriti, kui mõni emakeeleõpetaja pole seda õpetanudki8.

thela ütles ...

Ma ausalt öeldes ei mõista probleemi, sest mismoodi sellele lapsele siis seletatakse, kui telekas juhtub keegi kihnu murdes või setu keeles rääkima? Nõuame neilt ka kirjakeele kasutamist? Absurd.
Mulle isiklikult meeldib keel kui arenev organism. Kui palju me oleksime vaesemad ilma Uku Masingu ja Paul Aristeta?

Hundioru Nirti ütles ...

Üks asi on blogipostitus või erakiri kellelegi, teine asi on telekast lastav tekst. Meie vanaemade "nürida", "viluda", "mõruda", "pudru", "pliita" ja "pluuse" leidsid kasutust, aga Tammsaare ei kirjutanud nii ja Vilde ammugi mitte. Lubamatu on, et telekast röögib meile täiesti vale eesti keel.

Kõik ju hädaldavad, et eesti keel on suremas.

Käppelt on teadlikult valitud armas-naljakas sõna, ajaleheartiklisse või teaduslikku uurimistöösse ma seda ei paneks, raamatusse kirjutaks ainult otsekõnesse.

Hundioru Nirti ütles ...

Setu ja võru keele kohta tuleb seletada, et tegu on murdega. Ja kõik probleemid lahendatud.

thela ütles ...

Ja nürida kohta on võimalik seletada, et tegemist on arhaismiga. Ka pole probleemi (või olen mina liiga pime, et seda näha, ma ise pole seda reklaami ausalt öeldes ka näinud, pole eriti telekavaataja)

sjgelle ütles ...

Olen Nirtiga ühte meelt. Nirtil on väga head argumendid.
Nii tulebki õpetada, nagu on, e-lõpulised omadussõnad saavad omastavas silbi -da juurde, ja mõru, vilu ja nüri ei saa.
Keelt ikka peab kaitsma lõputu liberalismi eest!

Anonüümne ütles ...

Mina räägin tööl sageli inglise- eesti segakeeles, vanasti oli üks töökoht kus kasutasime omavahelsies vestluses rootsi-inglise-eesti segakeelt ja lisaks veel käte ja jalgadega selgitamine kui mõnda sõna kohe üldse ei teadnud ka isegi mitte emakeeles. Sellest ajast ongi mul kiiks küljes. Ei tule ka emakeelsed sõnad meelde. Sageli tuleb sõna enne inglise kui eesti keeles meelde jne.
Sõltub sellest mida rohkem kasutad.
Kunagi oli aeg, kus tuli lehte lugeda sõnaraamat kõrval. Mida rohkem ajakirjanik võõrsõnu kasutas seda ägedam ta oli. Ei tea, kas neile maksti selle järgi palka või mis? See oli vahetult peale eesti iseseisvumist.
Üldiselt mind ei häiri sellised uued ja vanad sõnad, vahest lihtsalt ei saa täpselt aru, et mida siin öelda on tahetud. Otsid mõne sõna kohta netist tähendust ja leiad sellele hulgaliselt vasteid, mis ei sobi kuidagi loetava loo konteskti.
Aga mulle meenus üks raamatulugu sõnadest ja nendest arusaamisest või siis õigemini neist valesti arusaamisest. Infanta ja infatiivne. Kasuema raamatust... Mitte, et see teemakohane siin lõpus oleks olnud.

Claara

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Tere!
Sul on seal teises blogis üks huvitav jutt. Vatitekid.
Kas tohiksin Su jutu lapiklubi blogisse kopida? Viitega Sinu blogile muidugi?

laborihiir@ ütles ...

Mind häirib nii reklaamide kui ajakirjanduse keelekasutus. Ma olen nõus, et keel peab arenema, ent see peaks siiski toimuma planeeritult mitte suvalise poolearulise ajakirjaniku / turundustegelase eestvõttel. Eesti keeles on lahedaid unarsõnu, mille tagasitoomine oleks tervitatav. Esimesena meenub "elik", mida endine kolleeg U.S. oma kirjatükkides kasutada armastas.

kukupai ütles ...

@lillekasvataja - muidugi tohid!

Anonüümne ütles ...

vaga huvitav, aitah

Morgie ütles ...

Nüri, nürja, nürri

Kui ÕS-is (viimases) on käänamine nüri-nürida argivormina kirjas, kas see tähendab siis, et "teame et nii räägitakse aga ei taha lubada" või et "rääkige nii, kui tahate"? Ma ei ole sellest argi-st kunagi ülearu hästi aru saanud.

Morgie ütles ...

mind isikliklikult ärritab, kui keegi raadios-teles ütleb "hauind" "auhinna" asemel.
Muidu mõistetavalt tekkiv viga, aga näe, mind häirib. Seostub kuidagi kahtlaselt haua ja innuga.

Ise Hakanud Lillekasvataja ütles ...

Suured tänud!