Ühes meie suuremas fotoportaalis oli reedeseks teemapildiks "Minu minevikust". Päris paljud riputasid üles arvutisse skännitud vanu mustvalgeid pilte ning nagu arvata oligi, kogusid need ka arvukalt klikke ja kommentaare. Enamasti kas imestavaid (nooremate poolt) või nostalgilisi ja äratundmisrõõmu väljendavaid.
Mind pani mõtlema üks juhuslikult loetud kommentaar: "nendes vanades piltides on soojus ja armastus".
Kas meie tänapäevastes piltides siis seda pole, et peab minevikust otsima?
Mul endalgi on albumitäied pilte vanadest aegadest, muidugi mustvalged. Mõned ka pruunikamad, osa lausa koltunud ja kahvatuks muutunud, aga ikka nad toovad meelde hulgaliselt armsaid mälestusi. Ja olgugi, et pildid on mustvalged, tean ma täpselt, mis värvi on olnud pildistatu kleit või mis värvi tapeet taustale jäi.
Üks arutelu jäi veel meelde. Nimelt leiti, et varem polnudki pildistamine igaühele kättesaadav, kellel juba aparaat ja võimalus kodus nõiaköök püsti panna, oli teiste silmis tegija. Eks ta veidi nii tundus küll. Minul oli aparaat, oli suurendi ning eks ma tegelesin nendega päris palju. Teisedki käisid meil ning sai öid pildivannide taga istutud, ned solgutatud, kuivatatud, läigestatud, ääri lõigutud... Päris mõnus oli. Ning pärast mingit üritust või väljasõitu kooli minnes oli summ ümber - pilte ka palun!
Ressursside piiratuse tõttu tuli valida, millest klõpsutada ning tavaliselt ka pildistatav sättis end veidike, et pildil kenam välja näha (ma ei räägi siin ateljeepiltidest). Kuid mõnevõrra piiras see ka väljenduslikkust. Eks suurem osa perealbumitest olegi täis selliseid pilte, kus kõik ontlikult istuvad ja kaamerasse vaatavad, veidi ka mitmesugustest tegemistest, aga üsna vähe hetkesähvatusi, ootamatuid leide. Sellega tegelesid juba "päris" fotograafid, mitte asjaarmastajad...
Tänapäeval leitakse, et pildistamine on odavaks läinud. Digiseebika jaksab peaaegu igaüks osta ning automaatrežiimil klõpsimine on imelihtne. Kui ei meeldi, saab ju alati ära kustutada. See aga annab ka mänguruumi. Vahel tundub, et sai päris suvaline klõps tehtud, veidikese uurimise ja vahel ka arvutitöö tulemusena võib sealt aga päris kunstipärane asi välja tulla, mis kõnetab ka teisi.
Huvitav, mida mõtlevad tulevikus meie lapsed ja lapselapsed, kui nad tänapäevaseid pilte vaatama juhtuvad (kui need üldse mingil moel selle ajani säilivad). Kas tekib neilgi mingi nostalgiline äratundmisrõõm või imestavad nad, mida nii algeliste vahenditega oli võimalik saavutada?
5 kommentaari:
minu lapsed küsivad: emme, millal sa minu albumi valmis teed? Ausalt öeldes, meeldib mulle siiani "vana" filmi-kaameraga pilte teha-need pildid tunduvad, et on rohkem läbimõeldud ja neis on ka pisut enam seda vaata-tunnet, kui digika arutul hulgal pilte klõpsitud hetkel, millest ei suudagi seda õiget valida, mida fotopaberil säilitada.
Hetkel vaatavad poja ja mees õhtuti mehe sõjaväe pilte ja räägivad lugusid - see on omamoodi meenutushetk ja teisalt ka ajalooline ülevaade olnust.
Mina sain oma esimese fotoka kaheteistkümneselt. Laifilmiga Ljubiteli. Edasi tulid juba Smenad ja Gorkid. Kogu see nõiaköök oli ka kodus olemas, kuni peale esimest lahutust 22-aastaselt jäi kogu kupatus koos koduga eksmehele. Siis ei tulnud pikki aastaid ühtki klõpsu. Digiajastul olen muutunud kroonikafotograafiks, s.t. fikseerin peamiselt sündmusi.
Üks ammune klassiekskursioon tuli meelde. Võrru. Mul oli kaasas ema vana fotokas, Smena 1 äkki. Ma ei osanud seda paika sättida ning tegin püüdlikke, kuid paljuski ala- või ülevalgustatud pilte. Korralikke pilte ma keeruliste vene aparaatidega tegema ei õppinudki, enne saabus plastmasseebikate ajastu.
olen samuti pildilainel. uputavad teised, süsteemitult. osa kõige kallimaid albumis, aga kätte ei saa, et skännida. Liimitud.
teised ei mahu formaadilt kilede vahele (nii kästi säilitada), tõmbuvad kaardu ja negatiive pole ka.
viu..viu... ja üldse on neid liiga palju ja samas mõnest perioodist pole üldse.
digikavärgiga olen tulnud toime. süstematiseerin pea kohe: aasta, kuupäev, sündmus
mulle meeldis vanade piltide sakiline äär ja sakitaja ka!
hea algus
Postita kommentaar