Mida sa tundled siin?!

Mõned inimesed kardavad tundeid nagu vanakurat välku. Võib-olla isegi mitte niiväga tundeid kui nende väljendamist. Nende jaoks pole midagi keerulist rääkida igapäevastest asjadest, arutada maailmapoliitikat vms, kuid nad hakkavad kohe kokutama ja mökutama, kui peab oma arvamuse asemel ütlema, mida nad tunnevad. Samuti on nende jaoks ebamugav, kui keegi teine seda teeb.

Üks mu kauaaegseid sõpru on kõrges aukraadis ohvitser, töötanud nii Eestis kui Suure Lombi taga. Oleme sel teemal rääkinud ja tema ütles, et ega siin pole vahet, millisel maal olla, aga sõjaväelaste hulgas on selline asi üsna tavaline. Põhjuseks arvas ta sõjaväes kehtiva subordinatsiooni ja täpse regelementeerituse, mis paraku kantakse üle ka tsiviilellu. Tunnistas, et ega ta isegi sellest patust päris prii ole, lapsed pidid oma hinded ja kooliprobleemid ette kandma raporti korras, tütarde seelikupikkuse üle ei andnud vaielda, paljud asjad ei kuulunud üldse arutuse alla. Aga kuskil on siiski piirid, tuli maha pidada ka palju tundelisi jutuajamisi.

Mina tunnen seda inimest kui väga südamlikku ja avatud meest, kes julgeb teisele inimesele häid ja ilusaid sõnu öelda, neid ei pea tema suust tangidega välja kiskuma.

Aga oma arutlustes jõudsime järeldusele, et sageli kardetakse just jõustruktuurides näida pehmekene ja õrnakene, kardetakse, et teiste silmis paneb see kahtluse alla ka erialase pädevuse, on ju tegemist ametiga, kus tuleb sageli vastu võtta kiireid ja karme otsuseid, millest sõltuvad paljud. Mõnikord on tegemist ka isiksuse sisemise nõrkusega, mees tunneb end tugevana ainult kindlates raamides. Kui on tõeliselt tugev isiksus, siis tal üldreeglina selliseid probleeme ei teki.

Esimest tüüpi meeste naised aga on sageli sunnitud leppima emotsionaalse näljaga, mees lihtsalt ei suuda ümber lülituda, käitub kodus samamoodi kui kasarmus. Kõik peab käima nööri mööda, vastused küsimustele "jah" ja "ei" ning kui tahetakse midagi enamat, on see nõrkus ja halisemine.

Oma sõbraga jõudsime huvitavale järeldusele - ohvitseride hulgas peaks olema tunduvalt enam naisi. Seal, kus neid on, on suhted ja sisekliima hoopis inimlikumad, eeldusel muidugi, et naisohvitser pole lihtsalt seelikus mees. Kummalisel kombel on naisohvitseride meeskolleegide pereelud ka paremas korras.