neljapäev, 12. märts 2009

Loomakarja keskel


Võtsime eile kätte ja läksime proovima, mis tunne on loomakarjas olla. Ausalt öeldes - päris hea oli, tuleb veel minna kuni võimalust on.

Tutvustavast prospektist:

Inimesed kui loomakari oma karilooma instinktidega. Sisekonflikt, sest kõik tahavad loomuomaselt kuhugi kuuluda: kuuluda paremasse karja ja saavutada seal võimalikult hea positsioon. Oma nõrgaks jäänud kaaslasi välditakse ja hüljatakse, samas selle pärast kristlikku süükompleksi põdedes. Sellest tekib pidev sisekonflikt: oma karilooma instinkte ja põhiloomust häbenetakse, tahtes näida üksildase hundina (viimane metafoor on iseenesest absurd, sest hundid on tüüpilised karjaloomad ning üksildane hunt on patoloogiline isend, kes on mingil põhjusel karjast välja heidetud ning suure tõenäosusega hukkub). Karjaidentiteeti kinnitatakse ning grupikuuluvust otsitakse läbi rahvuse,seksuaalse identiteedi, sotsiaalse kuuluvuse, intellektuaalsete ning moraalsete seisukohavõttude, religioossete eelistuste, esteetiliste valikute. Ning isegi füüsiliste ja vaimsete eripärade ja puuete kaudu.

Enda gruppi kuulumise tõestamiseks ollakse kohati valmis milleks iganes, võtma tõsiseid füüsilisi ja moraalseid riske, sattuma vastuollu nii kriminaalkoodeksi kui ühiskondlike normidega.

Aga ega kõike või kohe ära rääkida... parem minge ja vaadake ise, siis arutleme edasi.

Pildil on Jenni Juulia Wallinheimo teos Milo Veenus kuldses eas

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Ei kommentaari ;)