On unustus, kui võtad laulu
ja lased viisist, rütmist vabaks, rändama.
On unustus kui lind, üks tiib ei tea, mis teine teeb,
- nii väljasirutatud, liikumatud -
kuid siiski hingetõmbeni nad ühel meelel
kõrgtaeva väsimatus triivis.
On unustus ka öine vihm,
ka talu põlislaanes, ka laps.
On unustus nii valge nagu puu, pealt laasitud;
lööb pimedaima vaimu selgeltnägijaks
ja matab maha jumalaid.
Kui palju unustust ma siiski mäletan!
Hart Crane
1 kommentaar:
Mõtlik luuletus. Selgusetuks jääb see tunne, miks valisid selle oma blogisse. See on nii salapärane, naiselik.
Head naistepäeva.
Postita kommentaar