pühapäev, 9. märts 2008

Lörriläinud naistepäev


Oli meil tänaseks plaan...

Tupsul on üks väike sõber. Leppisid siis Tupsu emme ja sõbra emme kokku, et Tupsu läheb koos emmega peale lõunat sõbra juurde ning jäävad sinna pühapäeva õhtupoolikuni - saavad lapsed mängida ja emmed naistejutte ajada. Aga et meil oli enne veel vaja ühes teises kohas külas käia ja sõbra emmel ka linnas asju ajada, lepiti siis nii kokku, et meie lähme külla ning sõbra emme tuleb kindlaks kellaajaks Tupsule ja tema emmele sinna autoga järele ning mina lähen koju oma tegemiste juurde.

Plaani esimene pool toimis suurepäraselt. Jõudsime kenasti kohale, veetsime mõnusasti aega ning saime mitmed vajalikud jutud räägitud. Hakkas kell ka juba sinnamaale jõudma, et kohe-kohe peaks auto ukse ees olema. Tupsu juba väsinud ka, ootas sõpra pikisilmi. Aga keda pole, seda pole. Saadab Tupsu emme siis sõnumi, et miks värk on, laps väss ka juba. Vastus tuli kähku: "Autol rehv tühi, ootan, et ära vahetatakse." No selge, ikka juhtub, eks me siis oota - kaua selle rehvi vahetamine ikka aega võtab.

Tupsu hakkas juba väikselt virisema. Lohutasime, et kohe-kohe tullakse ja saab sõbra juurde. Aeg läks, ei kippu ega kõppu. Olukord kiskus juba piinlikuks. Saadab Tupsu emme siis uue sõnumi - kaugel oled? Vastus: "Tunnikene läheb veel." Mida paganat?

Ega muud, tulime ära koju. Väsinud ja virila lapsega pole just mõnus mööda linna liigelda. Teel Tupsu veel küsis: "Aga kui tädi nüüd helistab, siis me peame ju ikka sinna minema?" Arvasime, et ega ikka ei pea küll. Ja mida imet - kui koju jõudsime, helistaski. Et nüüd sai auto korda, võib ju ikka Tupsule järele tulla, mis siis, et õhtu juba käes. Aga selle peale arvas Tupsu emme, et pole enam mõtet - saad kohale, tuleb laps kohe magama panna, ta niigi juba väsinud. "No kui sa just ei taha..." Vaat ei tahtnud enam jah.

Aga sõbra jaoks ostetud koogid sõime ise ära. Maitsvad olid küll.

Kommentaare ei ole: