Kirju-mirju

Head ja halvad asjad kipuvad ikka koos käima või siis peab hea päeva lõpetama mõni kehv uudis.

Mina olen paar viimast päeva siin põhjanaabrite juures lausa suurepäraselt veetnud. Ülipidulik üritus ära peetud, kuhjaga tervitusi ja õnnitlusi edasi antud, hulga vanade sõpradega kokku saadud. Kaaslane edukalt kodumaale tagasi saadetud, sai mindud ühe sõbra poole õhtusöögile.

No pole mind veel nii haledalt alt tõmmatud! Mina, kes ma tavaliselt seeni ei söö, pistsin kinni korraliku portsu kukeseene püreesuppi. Väga hea oli muide, hoolimata sellest, et ma alles siis teada sain, mida söön, kui taldrikutäis juba poole peal. Ja elus olen siiamaani. Järgnes mõnus suitsutatud lambaliha (mida ma ka enne saanud pole) ning mitmekeelne vestlus kohvitassi juures. Pühapäevaõhtune Helsingi oli autodest mõnusalt tühi ja tagasisõit seetõttu sujuv ja kiire.

Aga vaat tagasiteel tekkis mul tunne, et nüüd kuskil midagi korrast ära on. Ja ei läinudki palju aega, kui saabus sõnum, et see inimene, kelle esialgu pidin kaasa võtma, on kiirabiga haiglasse toimetatud. Tuju kukkus kolinal. Siis hakkas siin öömajas nett ka streikima, ei saanud meilidele ega messengerile ligi. Selleks ajaks, kui tagasi tuli, oli kell juba nii palju, et osa tööd jääb tegemata, kodus läheb kiireks.

Ja esmaspäev kulub tõsisele töökoosolekule, enne kui õhtul üldse koju saab sõitma hakata.