Aeg ja kell

Tühisuste tühisus, ütleb Koguja, tühisuste tühisus, kõik on tühine!
Koguja 1,2

Igale asjale on määratud aeg,
Ja aeg on igal tegevusel taeva all:
Aeg sündida ja aeg surra,
Aeg istutada ja aeg istutatud kitkuda;
Aeg tappa ja aeg terveks teha,
Aeg maha kiskuda ja aeg üles ehitada;
Aeg nutta ja aeg naerda,
Aeg leinata ja aeg tantsida;
Aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
Aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda;
Aeg otsida ja aeg kaotada,
Aeg hoida ja aeg see ära visata;
Aeg rebida ja aeg õmmelda,
Aeg vaikida ja aeg rääkida;
Aeg armastada ja aeg vihata,
Aeg sõjal ja aeg rahul!
Koguja 3, 1-8

Igale asjale taeva all on määratud oma aeg, ütleb Koguja. Neljateistkümnes vastandpaaris esitab ta kogu inimliku eksistentsi ja näitab, et kõigel on oma aeg. Mida see tähendab?

Kui Koguja ütleb: “Igal asjal on oma aeg”, siis lisab ta sellele korduvalt: “Vaata, kõik see on tühi töö ja vaimu närimine”. Tõsiasi, et kõigele on seatud aeg, õigustab tema traagilist maailmavaadet. Kõigil asjul ja kõigil meie tegevustel on oma aeg. Kuid midagi uut ei teki sellest ringkäigust, milles liigub elu. Kõigel on oma piiratud aeg vastavalt igavesele seadusele, mis on antud sealtpoolt kõike aega. Kaduvuse seaduse mõte jääb meile tabamatuks. Meie jaoks on see saladus; mis me näeme, on tühisus ja asjatu töö. Jumala poolt määratud aeg on meile teadmata, ja kui näeme vaeva ning püüame ise seada endile ja endi tegemisele aega, siis äpardub see. Iga inimlik katse muuta sünni ja surma rütmi, sõja ja rahu rütmi, armastuse ja vihkamise ning kõigi teiste vastandite rütmi elus on määratud nurjumisele.

Moodne inimene harilikult ei küsi oraakleid. Ent nõnda kui ta esivanemad, teab temagi, kui tähtis on valida õige silmapilk.

Kui ärimees kõneles õigest silmapilgust, mõtles ta sellele, mis ta oli teinud ja mis ta teeb. Tast paistis välja inimese uhkust, kes teab õiget aega oma ettevõtmistele, kelle otsused on õiged, kes tunneb end oma saatuse peremehena, uute asjade loojana, olukorra peremehena. Ent see, mida mõtleb Koguja, on midagi muud kui see kindlustunne. Ka seal, kus ta rõhutab õige aja valimise tähtsust, ei lakka ta kinnitamast: kõik on tühine. Peab tabama õige hetke, kuid viimselt ei sõltu sellestki midagi. Lõpp on ühesugune tarkadel ja lollidel, neil, kes eluaeg vaeva näevad ja neil, kes naudivad elu, lõpp on koguni ühesugune inimestel ja loomadel.

Koguja on ennekõike teadlik sellest, et meie aeg on määratud, ja vähema tähtsusega on talle, et me peame planeerima aega. Moodne ärimees näeb esmajoones, et tema peab määrama õige silmapilgu, ning üsna ebaselgelt tunneb ta, et tema aeg on talle seatud. Muidugi märkab ta, et õige ajahetke valik pole üksnes tema teha, ta teab, et on sõltuv õigest ajast ja et ta võib sellega eksida oma arvestusis ja tegudes. Ta teab, et tema plaanidel on olemas piirid, et neid mõjutavad temast tugevamad majanduslikud tegurid, et temagi allub lõplikuse seadusele, mis teeb ta plaanidele lõpu. Ta teab seda, kuid ei arvesta sellega oma kavatsusis ja toiminguis. Teisiti aga Koguja: ta alustab asjade loetelu, millele on seatud aeg, sünni ja surmaga. Need seisavad teispool inimlikku plaanitsemist piiri tähistena, mida me ei suuda ületada. Nende aega ei saa me ette kindlaks määrata, ning kõik me püüded käsutada aega lõpevad siin. See on põhjuseks, miks meie praeguse ajastu algul kadusid kollektiivsest teadvusest mõisted surm, patt ja põrgu. Kui keskajal iga ruum, iga tänav ja - mis veelgi tähtsam - iga inimese hing ning vaim olid täis lõpu - surma sümboleid, siis tänapäeval tundub surma paljas nimetamine olevat halva maitse märgiks. Moodne inimene tunneb, et kui ta suunab oma pilgu lõpule, kaob või nõrgeneb ta vägi olla aja peremeheks. Ähvardava surmasümboli asemel on igas ruumis, igal tänaval ja - mis veel tähtsam - iga inimese hinges ja närvides kell.

Kellas on midagi salapärast. Ta määrab meie ajajaotuse. Ilma temata ei suudaks me järgmist tundigi sisustada, ei suudaks ühtki üritust teoks teha. Ent kell meenutab meile ka meie aja mõõdetust. Ta näitab meie aja kaduvust. Ühes vanas saksa öövahilaulus on iga tunni jaoks olemas vastav õpetussõna. Kesköö kohta on see: "Kaksteist on aja lõpp, mees, kuis on sinu lõpp?" Kella säärase ambivalentse loomusega on ühenduses kaks võimalust hoiakuks aja suhtes - esiteks: inimene teab end olevat määratud ajast, teiseks: inimene ise määrab aja järgmiseks tunniks, tänaseks, homseks. Mida ütleb meile kell? Kas osutab ta üksnes tundi, mil peame tõusma, töötama, sööma, kõnelema ja magama minema? Tuletab ta meile üksnes meelde järgmist kohtumist või järgmist üritust? Või osutab ta ka sellele, et jälle on möödunud päev, jälle on möödas nädal, et me oleme saanud vanemaks, et pidanuksime oma aega kasutama paremini, selleks, et me viimased aastad oleksid meie plaanide, istutamiste ja ehitamiste lõpule viimiseks enne kui on hilja? Või tuletab kella tiksumine meile ehk koguni meelde aega, mil me seda enam ei kuule? Kas meil, industriaalse ajastu inimesil, kes päevpäevalt jaotavad igat tundi, kas meil on Koguja julgust ja kujutlusvõimet, kes vaatab tagasi oma ajale ja sellele, mis ta ajaga on teinud, ning nimetab kõike seda tühisuseks? Ning kui see on nõnda, mida tähendab siis veel, et me iga oma toimingu jaoks määrame aja? Kas ei kaota see siis igasuguse mõtte? Kas ei peaks me koos Kogujaga ütlema, et on parem võtta elu - nagu see tund-tunnilt antakse - säärasena, nagu see on ja nautima seda.

Ent olgem ausad: tänapäeval on meil üsna selge aim, mis Koguja on tahtnud öelda. Tema meelelaad on ka meie filosoofia ja kirjanduse meelelaad. Mõjukamalt kirjeldavad inimliku eksistentsi tühisust need filosoofid ja kirjanikud, kes nimetavad end eksistentsialistideks. Kõik nad on Koguja järglased - selle oma ajastu suure eksistentsialisti. Kuid ei nemad ega Koguja tea vastust. Nad teavad küll enam kui inimesed, kes elavad paljast aktiivsusest; nad teavad, kui tühine on tegutsemine ja kavatsemine; nad teavad, et meie aeg on määratud. Kuid vastust nad ei tea. Mõistagi peame me tegutsema, see on vältimatu. Päevast teise peame korraldama oma elu. Me teeme seda sama kainelt ja tulemusrikkalt kui Koguja. Ent me järgneme talle ka seal, kus ta näeb kõigest sest läbi ja tunnetab, et see on tühine. Siis, ning ainult siis, oleme me valmis kuulda võtma Igavese sõnumit, mis ilmub ajas ja ülendab aja igavikku. Siis tunneme me kellaosuti liikumises mitte ainult ühe hetke järgnemist teisele, vaid ka Igavese vapustavat, kohutavat ja tõotavat ligidust. Siis võime me öelda: Siiski! Vaatamata sellele, et Kogujal ja ta järglasil täna ja kõikjal ja kõigil aegadel on õigus oma pessimismis, jaatan ma aega ja tööd ja kavatsusi. Ma olen teadlik iga silmapilgu lõpmatust tähtsusest. Ent veelkord: kui seda ütleme, ei tohi me tagasi langeda aktivisti hoiakusse.

Me ei vaata nähtavaile, vaid nähtamatutele asjadele; sest nähtavad asjad on ajalikud, nähtamatud aga igavesed. Kõik on tühine, kuid läbi selle tühjuse paistab meile igavik, tuleb meie ligi ja tõmbab meid enda poole. Kui igavik esitab kutse ajas, siis on ületatud aktivism. Kui igavik esitab kutse ajas, siis on võidetud pessimism. Kui igavik määrab meie aja, siis muutub aeg igaviku mahutiks. Siis muutume meie selle mahutiks, mis on igavene.

Paul Tillich (katkendid)