Südamelood

Komistasin täna siis sellise loo otsa. Ja olen pehmelt öeldes hämmingus.

Esiteks ei saa ma hästi aru nende emade suhtumisest. Kiirabi ja haiglaarst panevad ka vähe imestama. Ainult peale vaatamisega ikka diagnoosi ei pane ju.

Meie perel on südamehaigustega eriline suhe. Oma osa on siin kindlasti geenidel.

Kui olin keskooli lõpuklassis, seiskus mu onu süda. Enne seda oli ta ligi kaheksa aastat arstide ja haiglate vahet sõelunud, üha suuremates kogustes ravimeid neelanud, kuid päästa polnud midagi.

Umbes samal ajal tekkisid emal rütmihäired ja valud rinnus. Ravimeid kulus temalgi, siis õnneks olukord stabiliseerus. Praeguseks on tal avastatud pärgarteri ahenemine, ootab operatsiooni.

Ise olin ma kogu lapsepõlve kimpus sagedaste angiinidega, mis samuti südamele mõju avaldamata ei jätnud, keskkooliaja olin päris ametlikult reumatoloogi juures arvel. Rütmihäired jäidki, valud rinnus taandusid pärast mandlioperatsiooni. Et lisaks on ka kaasasündinud klapirike, avastati palju hiljem. Siiani on meeles, kuidas kardioloog tõsiselt mulle otsa vaatas ja ütles - lapsi ma küll ei soovita teil muretseda. Võisin teda lohutada, et mul juba kaks olemas. Paar aastat hiljem sain poja ka ja pole kordagi kahetsenud, et arsti sõna ei kuulanud. EKG on muidugi nagu ta on, vahtevahel pistab ka, aga kuna ma tean, millega tegu, tulen toime.

Nooremal tütrel avastati südamerike samuti teismeeas, üks südame pool on teisest tunduvalt väiksem. Lihtsalt lambist võivad valuhood sisse lüüa, mõnel korral on vaja läinud adrenaliinisüsti otse südamelihasesse.

Onupoeg on samuti rütmiga kimpus, pojal teeb vererõhk tempe.

Nii et kui meil keegi kurdab valu või pitsitust rinnus, hakkab minul paanikaosakond kohe tööle, rütmi kontrollimine ja vererõhu mõõtmine käivad une pealt. Aga arvan, et igal juhul on parem, et tean, millega tegu, selle asemel, et küüsi närida ja muretseda. Teadmatus oleks kordades hullem...