Valgeseelik arutleb, kas võiks pikemaks ajaks õppima minna ja mis see tema ajabilansiga teeks. Kui päris aus olla, olen ise samasuguseid mõtteid mõlgutanud.
15 aastat tagasi tegin kannapöörde ja asusin täiesti uut eriala õppima. Hullumeelne aeg oli - täiskohaga tööl ja koolis, lapsed samuti alles koolipingis. Polnud harvad õhtud, kui pisikese laua ümber pidime mahtuma neljakesi - mina tuupimas eksamiteks, samal ajal lapsed ette valmistamas oma koolitükke (muidugi pidevalt üksteise võidu nõudes, et ma seletaksin ja juhendaksin). Samasse perioodi mahtus tõsisem karvakatkumine mehega, mis lõppes lahutusega. Aga ma täiega nautisin seda aega, ühiseid arutelusid koolikaaslastega, oma superlahedaid rühmakaaslasi, õppimist ennast. Sellega polnud mul mingit vaeva.
Aeg on läinud, tunnen, et võiks edasi minna. Tegelikult tean täpselt, mida tahaksin teha. Paraku pole see Eestis võimalik. Või oleks ka, aga nii raske raha eest, et lööb hinge kinni. Soomes õppimiseks ja uurimistöö tegemiseks vajaksin oma praeguse tööandja tugevat toetust, mida ka hetkel ei paista.
Kuid siiski ei ole ma seda mõtet maha matnud. Esiteks on seda vaja mulle endale, teiseks peaksin suutma tööandjat veenda, et pikemas perspektiivis on see vajalik ka temale. Me mõlemad saaksime baasi, millelt edasi areneda. Praegune seisak ja vaikelu viib ainult allapoole ning kannatajaid oleks lõppkokkuvõttes hulgem.
Kas sügis leiabki mu koolipingist?
6 kommentaari:
Mul on tunne, et käin ig päev koolis, kuna kogu aeg on mingid raamatud pooleli. Diplomite vastu mul enam huvi ei ole, tahan vanaema paberid kuidagi kätte saada.Aga Sa oled minust noorem ka hingelt, võid veel mehelegi uuesti minna.
;-)
No vanaema paberid mul juba on ju ;)
Ma tegelikult plaanin oma erialast uurimust, aga miks niisama teha, kui võib saada dokumentaalse kinnituse ka.
Hoian Sulle pöialt, et sügis Sind siis koolipingist leiaks! :) Varem või hiljem juhtub see niikuinii, kui Sa seda väga tahad. :)
huvitav, mul on teisigi tuttavaid, kelle abielu on lähki läinud seejärel, kui naine õppima on hakanud...
aga sina, paike, mine kindlasti õppima. see hoiab vaimu noore:)
Miks küll peab uhkusest õhetavale noorikule ("Ma sain ülikooli sisse!") nähvama: "Pean su meelest nüüd rõõmustama või?"
Nagu läheks keegi meist sinna mehele kättemaksuks.
Mina läksin uuesti kooli PEALE lahutamist. Raske on olnud, aga samal ajal väga tore ka. Nagu uus elu sai sellega alguse - jälle tudeng :)
Mine kindlasti jälle õppima, kui vähegi võimalik on.
Postita kommentaar