laupäev, 27. veebruar 2010

Hüvasti, naabri-Jaan!

See polnudki kuigi ammu, kui siin fotojahil naabrimehe pildi üles panin, teema oli Jaan ja mul oli kohe varnast võtta...

Täna kella seitsme ajal käis naabrite juures kiirabi, läks tühjalt minema. Ning vähem kui pooltunnike tagasi oli siis spetsiifiline bussikas värava taga...

Üks väsinud töömees pääses puhkama. Tööd oli Jaan oma elu jooksul kõvasti teinud, mitmes ametis, viimased kümmekond aastat kraanal ning juba tükk aega pensionipõlve pidanud. Kodumaja oma kätega vanast sarast ümber ehitanud, eelmisel suvel veel uuesti soojustanud ning õhk-kütte pumba paika pannud. Kuri haigus aga oli juba siis kallal....

Mina aga mõtlen, et hea naaber on kulda väärt. Kui abi vaja, siis Jaani käest sai seda alati, tema teadis ja oskas kõike, asjalikud nõuanded olid vürtsitatud mõnusa huumoriga. Eriti on meeles, kuidas me kahekesi kraana nokka riputatud platel istusime ja kõrgel-kõrgelt pärnaõisi korjasime. Me vist olime oma peredes ainsad, kes kõrgust ei kartnud...

Pool sajandit kõrvuti elamist on nüüd siis läbi...
Rahulikku puhkust Sulle, naabrimees!

1 kommentaar:

Eve Piibeleht ütles ...

Head sõbrad ja head naabrid jäävad meie mälestustesse elama, ei lähe nad kunagi ära.