Tiia kurdab, et see artikkel ajab lausa nutma. Lugesin ka ja nutma mind just ei aja, aga vihaselt sisisema pani küll. Pr.Sõmer üritab seletada, et igale puudega inimesele isikliku abistaja leidmine on meie riigile liiga kulukas, lihtsam ja odavam on nad koguda hooldekodudesse.
Tekkis küsimus, kas Sotsiaalministeeriumis ei tööta ühtegi majandusharidusega inimest?
Iga vähegi majandust õppinud inimene ju teab, misasi on investeering, kes veidi rohkem õppinud, oskab arvutada ka selle investeeringu tasuvusaega ning teab, et selle aja möödudes hakkab investeering kasumit tooma. Mõned investeeringud tasuvad end kiiresti, mõned pikema aja vältel. Kuid hea peremees vaatab kaugele ette, mitte ei käitu nagu ühepäevaliblikas.
Sotsiaalministeeriumi koha pealt tundub, et seal osatakse majandada ainult kulupõhiselt ning peaeesmärk on kulude kokkuhoidmine.
Puuetega inimeste hooldekodusse paigutamine on puhtal kujul kulu - kulu personalile, toidule, hoonetele. Inimesed on ära pandud nagu esemed sahtlisse, vahetevahel pühitakse neilt tolmu ja sellega asi ju piirdubki. Mida vähem kulusid ühe inimese kohta, seda parem. Et sealt veel mingit kasumit saada, tundub pühaduseteotamisena.
Arenenud maailm läheb üha enam seda teed, et tagada puuetega inimestele toetatud elamine. Seega - panustatakse sellesse, et inimesed harjuksid ja õpiksid elama ja toime tulema iseseisvalt. Alguses tunduvad kulud suured - on vaja nõustajaid, pedagooge, sotsiaaltöötajaid. Kuid need kulud hakkavad suhteliselt kiiresti end tasa teenima, kui inimesed ei vaja enam nii palju kõrvalist abi, võimaluste piires töötavad (seega ju toodavad ühiskonnale lisaväärtust).
Jaa, meil on olemas mõned sellised toetatud töö ja elamise keskused. Inimesed, kes nende rajamisse on panustanud, on tõelised entusiastid, sest sageli on neile vastu töötatud, püütud neid uskuma panna, et see on mõttetu - puudega inimene on ju nii saamatu ja abitu, ta ei tule toime. Üksikud erandid ei suuda ikka veel kõiki veenda.
Suhtumine Tiiassegi on ju kahetine. Ühelt poolt ahh ja ohh, kui tubli sa ikka oled, ja teiselt poolt - kuidas sa ikka toime tuled üksinda, miks sa nõuad ühiskonnalt nii palju, miks sa tingimata tahad ise hakkama saada, selle asemel, et hooldekottu kolida ja lasta enda eest hoolitseda?
Tiia ja paljud teisedki siiski alla ei anna. Kuid kõik ei ole nii tugevad.
Samas, on selge, et mingi osa tõepoolest on sellised, kelle jaoks ei ole abi ka toetatud elamisest. Aga neid on tegelikult väga vähe.
Seega - kellele teeme panuse? Milline majandamismudel oleks mõistlikum?
3 kommentaari:
See ei puuduta üksnes puudega inimesi vaid ka vanureid ja haigeid: mida kauemini inimene suudab oma kodus elada, seda odavam on see ühiskonnale pikas perspektiivis. 10-20 aasta vältel vanurite arv kasvab kiirelt (suured põlvkonnad vananevad) ja praegustest hooldekodudest ei piisa. Neid tuleb niikuinii juurde ehitada, kuid ilma iseseisvat elamist toetamata ei suudeta hoolekandeasutusi vajadusele vastavalt rajada.
Sirlis Sõmer-Kulli kommentaar põhineb üsna lühiajalise tasuvuse arvestusele. Peamine argument paistab olevat, et kohalikel omavalitsustel on ressursse vähevõitu. Sellest peaks loomulikult järeldama, et riigil tuleks kas omavalitsusi rohkem toetada või suunata toetus otse nendele, kes seda vajavad, olgu siis vanurid või puudega inimesed.
Probleem ongi selles, et asju vaadatakse ainult paar-kolm aastat ette, peaks vaatama vähemalt 25 a peale.
Jaajaa, tegelikult olin ja olen hämmastunud ja veidi vihane (ma ei oska vihane olla) ja see ajas mind nutma...
Mina olen olnud 3 aastasest saadik kahepidine ühiskonnale ... Ma ei usu, et ma olen tugev inimene, kuid elan oma elu...
Kuid probleem on tõsine. Väga tõsine.
Kindlasti tule vähemasti 25 a peale mõelda inimese elus.
Postita kommentaar