Puutun pidevalt kokku erinevate loengupidajatega. Kui olla ainult kuulaja rollis, siis tuleb mõnikord pingutada, et loengust midagi aru saada ja endale iva üles leida. Ammu juba teada, et mitte iga hea teadlane või spetsialist pole hea lektor. Elame üle.
Kuid kuri on karjas siis, kui loengut peab viletsasti kõrgkooli õppejõud ning mina pean seda veel kellegile vahendama. Seda tööd on viimastel aastatel tulnud päris palju teha. Ja mõnikord on küll selline tunne, et hoia kahe käega peast kinni ja karju appi.
Kõrgkooli õppejõult eeldaks küll, et ta vähemalt kõnepidamise alused on endale selgeks teinud. Suurem osa on ka. On tõeline nauding vahendada õppejõudu, kes räägib selgelt ja arusaadavalt, kelle loengud on sisukad ja loogiliselt üles ehitatud. Siis ei ole lugu ka sellest, et mõni sõna vahepealt kuulmata jääb - mõte on selge. Samuti ei häiri sellisel juhul, et õppejõud ruumis ringi liigub, istub või lausa tantsib laua peal (ja seda on juhtunud!).
Kui aga õppejõud loeb monotoonse häälega paberilt teksti maha, jääb rahvas lihtsalt uniseks ning ei suuda teda jälgida ning minagi pean topelt pingutama, et mitte midagi vahele jätta.
Eriti hull on asi aga siis, kui õppejõud küll laseb projektoriga valemeid täis teksti ekraanile, ise aga hakkab seletama jupp siit-jupp sealt meetodil, vaevukuuldavalt enese ette pobisedes, vahepeal pöördub tahvli poole ja kirjutab samu valemeid tahvlile, neid lahti seletamata või hoopis muust rääkides. Ole siis hiromant ja ürita aru saada, millest õieti jutt käib. Selliseid inimesi ei tohiks pulti lubadagi.
Selge on see, et kõrgkoolis õpetamiseks ei piisa ise hea teadlane olemisest, õppejõu peaeesmärk peaks olema siiski aine üliõpilastele arusaadavaks tegemine ning see eeldab mingilgi määral loengupidamise kunsti valdamist. Hea tahtmise juures on see täiesti õpitav.
1 kommentaar:
Mul oli kord lahe õppejõud. Kena noormees, kelle ema oli tolle õppeasutuse rektor. Pidi õpetama tudengitele väitlemist, väitluskunsti. Nojah, ise ta ennast küll väga vabalt audika ees ei tundnud - näost ning kõrvadest peetpunane ja silmad põrandasse kleepunud, kuigi õnneks oli powerpointi esitluse valmis soperdanud. Muuhulgas seisis seal, et esineja liigutused peavad olema kraatsilised. Nii oligi kirjutatud...
Kirjaoskusega oli poisil üldse raskusi ja spellerit vist ka ei osand kasutada. Üliõpilastel nalja palju muidugi:)
Postita kommentaar