Pärast Jeruusalemmast tulekut vajusime Nirtiga laipväsinutena vooditesse ja magasime tavapäratult kaua, hommikusöögilauda jõudsime vaat et viimasel minutil. Veidi aega jutustasime mõnede reisikaaslastega, jagasime Jeruusalemma muljeid ning otsustasime siis, et kohalik kaubandusvõrk tuleb üle vaadata - endale midagi mälestuseks ja eks kodusedki oota kingitusi. Minule oli pealegi esitatud konkreetne tellimus ühele kaamelile.
Vanale turule pääsemiseks oli meile antud head juhtnöörid - hotellist mööda tänavat edasi mošeeni, sealt alla keerata ja peaks varsti kohe paistma. Umbes pooletunnine jalutuskäik. Et oli reede ja keskpäev, oli mošee ümbrus paksult kohalikke mehi täis, kes sisse enam polnud mahtunud ja kuulasid palvust läbi valjuhääldite. Kõndisime viisakas kauguses neist mööda ja tõepoolest olimegi varsti turul.
Hulk poekesi, nende esine kaupa täis. Kaupmees ei passinud tingimata juures, aga kui seisma jäid ja midagi lähemalt uurima hakkasid, tekkis ta kohe nagu nõiaväel meie kõrvale. Kui siis meid huvitava kauba hinda küsisime, viibati ja paluti poekesse sisse astuda, viidi kõige tagumise seina äärde ja alles siis hakati hinnast rääkima. Ärisaladus ikkagi.
Araabia turul on kaupmehe solvamine, kui maksad esimese küsitud hinna. Tingimine kuulub asja juurde. Samuti kuulub asja juurde, et kui nähtaval kohal pole just sinu soovitud värvi või suurust, läheb kaupmees otsima ja püüab sulle selle leida.
Esimeses kohas, kus oma ostud tegime, teenis Nirti Eesti maffiabeibe hüüdnime, seda aga lugupidava varjundiga. Samuti lubas kaupmees, kui veel talt midagi ostma tuleme, anda poole hinnast alla. Seda ta tegi ka kui kõige lõpus talt erinevaid teesid ja vürtse ostsin. Millegipärast ma usun teda, sest kuigi valge eurooplase koorimine on sealse kaupmehe aukohus, on auasi ka antud sõna pidada.
Muidugi käisime mitmes poes ning Nirti tingijavõimed leidsid igal pool täit tunnustust. seal, kus mina oma soovitud kaameli tahtsin osta, püüdis kaupmees algul selgeks teha, et tema pole üldse omanik ja ei saa kohe kuidagi hinda alla lasta, sest tal on väga kuri ülemus, kes võib lausa kõri läbi lõigata. Selle jutu peale kehitasime kahetsevalt õlgu, et eks me lähe siis sinna poodi, kus nii kurja omanikku pole. Siis muutus jutt kohe asjalikumaks.
Aga parim kogemus oli ühes väga kenas poekeses, kus me veetsime üle tunni aja. Seal nimelt oli tohutu valik mitmesuguseid kujukesi, portselani, lõhnasid ja mida kõike veel...
Astusime sisse, vaatasime ja valisime meid huvitavad asjad välja. Müüjaks kena meesterahvas, kes rääkis tunduvalt paremat inglise keelt kui turul üldiselt räägiti. Meie aga mängisime üsna nõudlikke ostjaid, vaatasime kõik hoolega üle ja kui kaubal paistis mingi pisidefekt, palusime otsida endale defektita ese. See juba pani müüja meid tähelepanelikumalt kuulama.
Kui siis lõpuks hinda küsisime, juhatati poe tahaotsa pehmetele toolidele istuma ja hakkasime vestlema. Esimese küsitud hinna (130$) laitsime kohe maha. Siis sai räägitud maast ja ilmast, küsiti, kust me oleme, meie jälle pärisime tema kohta. Tuli välja, et polegi poe omanik, asendab hoopis venda, ise on hoopis kvaliteedikontrolli insener. Tasapisi hakkas ka hind allapoole langema. Meie seletasime, et Eesti pole üldse rikas maa, kurtsime 700-aastast orjapõlve, mil mõisnik võis eestlasest pärisorja isegi koera vastu vahetada. Nirti tegi ilmekalt selgeks, et tema küsitava summa eest saaks eestlasest tudeng kodumaal kolm nädalat süüa.
Kogu selle jutu oleks tõesti pidanud videosse võtma, õppematerjaliks araabiamaadesse reisivatele inimestele. Vahepeal pidasime omavahel eesti keeles nõu ja jätkasime siis kauplemist. Mina klõpsutasin pilte, vaatasin veel poes ringi.
Kui siis hind 130-lt 45-le langes, arvasime, et ei maksa pilli lõhki ka ajada. Palusime kauba ära ka pakkida ja pakitigi iga ese eraldi mullikilesse, et lennukis katki ei läheks. Lahkudes kiitsime, et ta on väga hea kaupmees ja avaldasime lootust, et vend ta peale pahaseks ei saa...
Nirti korjas truu orjatarina kõik meie kaubakotid oma kätte, mina jalutasin ringi, kaamera kaelas. Ja kuigi Nirti eest pakuti vahetuseks 250 kaamelit, ei saanud mina ometi oma orjatarist loobuda :P
Nagu hiljem mõnedelt reisikaaslastelt kuulsime, olid mitmedki maksnudki küsitud hinna ja ei proovinudki tingida...
Üks asi veel, mis ilmselt meie kasuks rääkis - me olime tunduvalt kombekamalt riietatud (pikad seelikud, õlad kaetud) kui enamus turulisi, nagu silma jäi. Seal maal aga mõjutab see suhtumist tublisti...
Või oleks ikka pidanud need kaamelid võtma? Päris mõnus liiklusvahend kui ära harjuda ja odavam pidada ka kui auto...
Vanale turule pääsemiseks oli meile antud head juhtnöörid - hotellist mööda tänavat edasi mošeeni, sealt alla keerata ja peaks varsti kohe paistma. Umbes pooletunnine jalutuskäik. Et oli reede ja keskpäev, oli mošee ümbrus paksult kohalikke mehi täis, kes sisse enam polnud mahtunud ja kuulasid palvust läbi valjuhääldite. Kõndisime viisakas kauguses neist mööda ja tõepoolest olimegi varsti turul.
Hulk poekesi, nende esine kaupa täis. Kaupmees ei passinud tingimata juures, aga kui seisma jäid ja midagi lähemalt uurima hakkasid, tekkis ta kohe nagu nõiaväel meie kõrvale. Kui siis meid huvitava kauba hinda küsisime, viibati ja paluti poekesse sisse astuda, viidi kõige tagumise seina äärde ja alles siis hakati hinnast rääkima. Ärisaladus ikkagi.
Araabia turul on kaupmehe solvamine, kui maksad esimese küsitud hinna. Tingimine kuulub asja juurde. Samuti kuulub asja juurde, et kui nähtaval kohal pole just sinu soovitud värvi või suurust, läheb kaupmees otsima ja püüab sulle selle leida.
Esimeses kohas, kus oma ostud tegime, teenis Nirti Eesti maffiabeibe hüüdnime, seda aga lugupidava varjundiga. Samuti lubas kaupmees, kui veel talt midagi ostma tuleme, anda poole hinnast alla. Seda ta tegi ka kui kõige lõpus talt erinevaid teesid ja vürtse ostsin. Millegipärast ma usun teda, sest kuigi valge eurooplase koorimine on sealse kaupmehe aukohus, on auasi ka antud sõna pidada.
Muidugi käisime mitmes poes ning Nirti tingijavõimed leidsid igal pool täit tunnustust. seal, kus mina oma soovitud kaameli tahtsin osta, püüdis kaupmees algul selgeks teha, et tema pole üldse omanik ja ei saa kohe kuidagi hinda alla lasta, sest tal on väga kuri ülemus, kes võib lausa kõri läbi lõigata. Selle jutu peale kehitasime kahetsevalt õlgu, et eks me lähe siis sinna poodi, kus nii kurja omanikku pole. Siis muutus jutt kohe asjalikumaks.
Aga parim kogemus oli ühes väga kenas poekeses, kus me veetsime üle tunni aja. Seal nimelt oli tohutu valik mitmesuguseid kujukesi, portselani, lõhnasid ja mida kõike veel...
Astusime sisse, vaatasime ja valisime meid huvitavad asjad välja. Müüjaks kena meesterahvas, kes rääkis tunduvalt paremat inglise keelt kui turul üldiselt räägiti. Meie aga mängisime üsna nõudlikke ostjaid, vaatasime kõik hoolega üle ja kui kaubal paistis mingi pisidefekt, palusime otsida endale defektita ese. See juba pani müüja meid tähelepanelikumalt kuulama.
Kui siis lõpuks hinda küsisime, juhatati poe tahaotsa pehmetele toolidele istuma ja hakkasime vestlema. Esimese küsitud hinna (130$) laitsime kohe maha. Siis sai räägitud maast ja ilmast, küsiti, kust me oleme, meie jälle pärisime tema kohta. Tuli välja, et polegi poe omanik, asendab hoopis venda, ise on hoopis kvaliteedikontrolli insener. Tasapisi hakkas ka hind allapoole langema. Meie seletasime, et Eesti pole üldse rikas maa, kurtsime 700-aastast orjapõlve, mil mõisnik võis eestlasest pärisorja isegi koera vastu vahetada. Nirti tegi ilmekalt selgeks, et tema küsitava summa eest saaks eestlasest tudeng kodumaal kolm nädalat süüa.
Kogu selle jutu oleks tõesti pidanud videosse võtma, õppematerjaliks araabiamaadesse reisivatele inimestele. Vahepeal pidasime omavahel eesti keeles nõu ja jätkasime siis kauplemist. Mina klõpsutasin pilte, vaatasin veel poes ringi.
Kui siis hind 130-lt 45-le langes, arvasime, et ei maksa pilli lõhki ka ajada. Palusime kauba ära ka pakkida ja pakitigi iga ese eraldi mullikilesse, et lennukis katki ei läheks. Lahkudes kiitsime, et ta on väga hea kaupmees ja avaldasime lootust, et vend ta peale pahaseks ei saa...
Nirti korjas truu orjatarina kõik meie kaubakotid oma kätte, mina jalutasin ringi, kaamera kaelas. Ja kuigi Nirti eest pakuti vahetuseks 250 kaamelit, ei saanud mina ometi oma orjatarist loobuda :P
 | Ebe A. Autode asemel kaamelid oleks päris vahva vaadata Tallinn-Tartu mnt.l:DD 19.02.2010 17:12 kustuta |
 | Endel Apsalon ...vastu võiks anda eesti sigu, sest täna liikluses nägin, et neid on siin liiga palju... 19.02.2010 17:14 kustuta |
 | Tiiu Her  sead paraku ei lähe siin mitte :( 19.02.2010 17:19 kustuta |
| | Endel Apsalon ...tead eesti lammastest pole ka puudu võiks anda neidki, sest liikluses oli neid ka liiasti... 19.02.2010 17:21 kustuta |
Nagu hiljem mõnedelt reisikaaslastelt kuulsime, olid mitmedki maksnudki küsitud hinna ja ei proovinudki tingida...
Üks asi veel, mis ilmselt meie kasuks rääkis - me olime tunduvalt kombekamalt riietatud (pikad seelikud, õlad kaetud) kui enamus turulisi, nagu silma jäi. Seal maal aga mõjutab see suhtumist tublisti...
Või oleks ikka pidanud need kaamelid võtma? Päris mõnus liiklusvahend kui ära harjuda ja odavam pidada ka kui auto...
6 kommentaari:
Ainuke häda jah, et sealmail kaubitsemiseks peab hullult aega olema ja seda tavaliselt ei ole.
Tublid! Kuid mul on siiski kuri kahtlus hinges, et pigem pidanuks need teie asjakesed maksma umbes 45LE ehk 45 kohalikku raha ja mitte dollarit. :) Kuna ma ei kujuta küll ette, et oleks võimalik õlide ja klaaspudelikeste poest 45 USD eest osta :).
Seda lihtsalt taustaks - kui asjaosalised ise kaubaga rahul, siis mis seal ikka. Olen ise ka Taimaal ostnud ühe "puust" nikerdatud karbi, mis oli loomulikult kipsist valatud... Karp meeldib mulle sellegipoolest ja võib-olla just tänu sellele on veel eriti ehe mälestus. :)
Kuid parfüümiõlid maksavad üldiselt sente (piastreid) ja pudelikesi peaks saama paari naela eest peotäie. Iseasi et neid muidugi ei taheta nii anda :D.
Kust see välja loeti, et me lõhnasid ja pudelikesi ostsime? Ei, meil olid vähe kobedamad asjad :)
Parfüümõlide presentatsioon oli Kairos ja seal räägiti ka, et turukaup ei pruugi üldse ehtne olla...
Ma ei ostnud ei klaaspudeleid ega parfüümiõlisid.
kus sa oma kaamelit hoiad? vannitoas? või aklimatiseerub ta kiiresti...?
/vaatab aknast välja/
ja millega sa teda toidad? Tahad vanu saunavihtu, kui endal rohelisest väheks jääb
Väga hästi aklimatiseerunud :)
Postita kommentaar