Siinai kroonika - 3.päev - Kairo: kultuuride paabel

Hommikune äratus kell pool neli, kell neli kogu seltskond istumas bussis ja alustamas sõitu Kairo poole. Sharm el Sheiki piiril peatus, passid näppu, viisa koha pealt lahti. Kontroll vaatas üle ja lubas edasi sõita. seletus väga lihtne - Sharm el Sheik on rahvusvaheliste vägede kontrolli all olev eristaatusega piirkond.

Tegelikult on kogu Siinai poolsaar omaette üksus, kuigi ta kuulub Egiptuse koosseisu. Kogu tee on ääristatud kontrollpostidega, igal pool tuleb olla valmis dokumentide näitamiseks. Seetõttu ei liigu siin ükski turismigrupp ilma kohaliku saatjata. Põhimõtteliselt pole ka soovitav eriti pildistada, sest võid objektiivi kogemata mõnele riiklikule objektile suunata. Seetõttu jäid fikseerimata tuledes säravad naftapuurtornid Suessi lahes ning laevad. Suessi kanali ligiduses on pildistamine täielikult keelatud.

Eks see ole ka mõistetav, arvestades sealkandis viimastel aastakümnetel toimunut, eriti kuuepäevast sõda, milles imelikul kombel ei Egiptus ega Iisrael end kaotajaks ei pea.

Vahepeal söögipaus kohalikus trahteris, seejärel veel veidi sõitu ning laskumine maa alla kolme ja poole kilomeetri pikkusesse tunnelisse. Tundus nagu tavaline maantee, millel katus peal, ei tekkinud tunnetki, et tegelikult on seal lisaks veel mitmekümnetonnised veemassid. Kummalgi kaldal hulk automaatidega relvastatud valveposte...

Kanali juurest veel mõni tund sõitu mööda Saharat ning hakkaski läbi sudu paistma üks väga hall linn. Sudu hõljub Kairo kohal pidevalt, silmapiir on ähmane ja majad paistavad kõik ühtlaselt hallid. Silma torkas, et suur osa majadest on lõpetamata, puuduvad katused ning betoonsarrused turritavad taeva poole. Seletusi sellele olukorrale pakuti koguni kolm, valige, mis kõige rohkem meeldib:
1) vihma sajab selles piirkonnas väga harva, seetõttu on võimalik ka katuseta elada
2) kohaliku kombe järgi elavad pered koos, iga poeg oma korrusel. Seega - kui sünnib mõni poeg juurde, peab ju ka temale korruse ehitama, milleks siis end katusega vaevata.
3) kui katus on peal, on maja valmis, kantakse kinnisvararegistrisse ning selle pealt tuleb hakkata üsna krõbedat maksu maksma.

Kairos liitus meiega kohalik giid Yassir, kes rääkis väga head vene keelt. Kuigi meie esimene peatus pidi olema kopti kirik, arvas Yassir, et vaataks kõigepealt üle linna peamošee. Paraku, kui me end seal sisenemiseks valmis tahtsime seada ning giid juhtnööre jagas, kuidas käituda, sõitis ette sireenitav mikrobuss ning meeste jõul ning nutunaiste hala saatel kanti sisse surnukirst. Läks mõni hetk mööda, saabus teine samasugune bussikas. Sealt kanti välja lihtsam kirst, viidi jooksuga sisse - aga mitte samast uksest. Miks? Sest esimene lahkunu oli meesterahvas, teine aga naissoost.

Yassiril oligi hea võimalus tutvustada moslemite matusekombeid. Surnu tuleb matta samal päeval enne päikeseloojangut. Naised matusele üldreeglina ei lähe, ainult mehed. Ei ole ka mingit pikka leinamist, maksimaalselt kolm päeva ning neljakümne päeva jooksul mälestatakse lahkunut. Seejärel jätkub elu tavapärases rütmis.

Kuna meil polnud sel ajal viisakas mošeesse siseneda, läksime siiski kopti kirikusse. Koptid on ühed vanemad kristlased maailmas, kiriku esimeseks patriarhiks loetakse apostel Markust. Kirik on Egiptuses järjepidevalt tegutsenud algkristlaste ajast peale. Traditsioonis ja pühapaikades on palju sellist, mida kanoonilistes evangeeliumides ei leidu, suuresti on see seotud legendidega püha perekonna Egiptuses viibimisest pärast seda, kui kuningas Herodes oli andnud käsu hukata kõik alla kaheaastased juudi poisslapsed. Joosepit ja Maarjat hoiatati õigeaegselt ning nad põgenesid Egiptusse, kus viibisid Herodese surmani, umbes kolm aastat. Sellega on seotud hulk pärimusi imedest, mis nende asupaikades olid toimunud. Kiriku kõrval näiteks kasvas suur topeltpalm, mille all Maarja olevat Jeesus-lapsega jalgu puhanud. Kiriku all aga on krüpt, milles püha perekond olevat elanud. Üldiselt ei ole see kirik ülemäära suur ega luksuslik, kuid ta on väga kaunis ja peab tunnistama, et ka väga pühalik, hoolimata turistide sagimisest.

Üsna samas lähedal oli Kairo peamine sünagoog. Kuna peale kuuepäevast sõda paljud juudid lahkusid Egiptusest, Kairo kahekümnest miljonist elanikust on juute umbes kolm tuhat, tegutseb sünagoog rohkem muuseumina. Ka seal oli sellest hoolimata üsna pühalik tunne...

Siis oligi lõpuks võimalus mošeesse tagasi pöörduda. Lävel kombekohaselt kingad jalast, neid tuli hoida nii, et tallad oleksid vastamisi, mitte lihtsalt näppu võtta. Siseõue kiviplaadid olid päikesest soojaks köetud, sees kaetud vaipadega. Uksel vaadati üle, kas oleme ikka kombekohaselt riides - põlved, käsivarred, naistel ka juuksed kaetud. Kellel polnud, neile anti rätikud või hõlstid peale võtta ning lubati siis palvesaali. Giid rääkis mõndagi huvitavat moslemite kommetest ja palveelust. Palvekordi on lubatud vahele jätta, kui töö ei võimalda süvenenult palvetada - lihtsalt niisama kombe pärast pobiseda pole mõtet. Palvesse tuleb süveneda, seda soodustavad ka vastavad asendid ja liigutused. Kui palve segamini läheb, tuleb uuesti alustada ning kui on kahtlus, et mõni kummardus vahele jääb, on soovitav neid teha mõni rohkem kui vähem.
Samal ajal, kui me seal maas istusime ja rääkisime, tuli üks perekond (loomulikult ainult mehed ning üks poisslaps) sinna palvetama koos vaimulikuga. Meist nad end häirida ei lasknud, pidasid palvuse ära ja lahkusid. Vaimulik jäi veel mõneks hetkeks, tundis heatahtlikult huvi, kes me oleme ja kust tuleme ning soovis kombekohaselt "Salaam aleikum", mis otsetõlkes tähendab: "Rahu olgu sinuga/teiega".

Kui meil kuskil levitatakse müüti, et kõik muhameedlased on verejanulised terroristid, siis tuleb endale aru anda, et see on täielik jama. Enamus neist on väga rahuarmastavad ning selline kujutluspilt solvab neid väga. Heatahtlike võõraste vastu on ka nemad heatahtlikud, külalislahkus on Koraani järgi kohustuslik.

Järgnes väike jalutuskäik vanalinnas, mille käigus giid suutis ära "eksida" ning juhtis meid mööda neid tänavaid, mis tegelikult polegi turistidele mõeldud. Kitsad, räpased, iga maja allkorrusel mingi töökoda või poeke, ülakorrustel elavad nad ise. Autod, mopeedid, kitsed - ja kõik mahtusid probleemideta ära. Tagasi bussi juurde läksime siiski mööda turistiteed, peamine vahe oli, et majad olid restaureeritud ning tänav paremini sillutatud.

Õhtu hakkas jõudma ning meil oli aeg hiliseks lõunasöögiks. Tavapärane on nn rootsi laua süsteem, igaüks saab endale taldrikusse tõsta palju soovib. Toit on väga maitsev, paraku ei kuulu õhtulauas joogid hinna sisse ning need tuleb ise osta või kuivalt süüa ja siis hiljem oma veepudelist janu kustutada.

Pärast sööki pakuti võimalust tutvuda ka kohaliku kaubandusega. Kõigepealt viidi lõhnaõlide kauplusse, kus meile korraldati presentatsioon, tutvustati erinevaid lõhnavaid õlisid ja nende kasutusvõimalusi, sest osa on ravitoimega. Päris mitmed soetasid ka endile midagi.
Järgnes kullakauplus. Paraku olid sealsed hinnad väga kõrged, kuigi pakutav oli ka kena...

Mis veel?

Kairo on kontastide linn. Just parfümeeriakaupluse ees sõitis meist mööda uusim kahe- ja poolemiljoniline Mercedes, selle kannul beduiinid oma kitsekarjaga.
Niilus valmistas pettumuse. Sogane ja tundus, et lausa elutu vesi, ühes kõrvalkanalis vedelemas hobusekorjus... Ja tegelikult ongi Niilus olnud lisaks eluandjale Egiptuse solgikraav, aga varemalt elasid seal krokodillid, kes vähemalt loomakorjused ära koristasid.

Hotell oli väga heal tasemel. Kummaline oli, et kõigepealt oli numbritoas eesruum köögiga (mille kappides nõusid polnud), seejärel kaks vannituba ning alles siis suur magamistuba.
Igal pool oli väga palju turvamehi, tourist police - mehed tumesinistes mundrites, automaadid rinnal. Hotellide sissepääsud on varustatud metallidetektoritega nagu lennujaamades. Meid sealt läbi minna ei palutud, aga kohalikul rahval küll ning sealsed naised pidid isegi käekotid ette näitama...

Kroonika jätkub....

Pildil tüüpiline Kairo tänavapilt