Olen oma teises blogis juba tükk aega tagasi kilganud, et veebruari keskel kaon siit külma ja lume seest - ära soojale maale, varbad sooja vette ja puha. Suutsin isegi Nirti õhevile ajada ja kaasa meelitada.
Reisiettevalmistused läksid oma rada - tellimine, kinnitusmeilid, uuesti järelepärimised, raha maksmine, viimaks veel teade, et lend lükkub päeva võrra edasi. Aga täna öösel kell 2 pidime siis lennujaamas olema, viisad saama ja lennukisse istuma.
Kohal me Nirtiga olime. TopToursi leti taga nägin järjekorras veel hulka tuttavaid, kellel kõigil sama plaan. Teretasime, lobisesime, tutvustasin Nirtit mõnedele inimestele. Üksteise järel said kõik kätte oma vautšerid, aga kui järg meieni jõudis, tegi näitsik leti taga suured silmad - no pole nimekirjas, mitte kumbagi kohe. Grupijuhi nimekirjas aga meie kenasti olemas. Tibi paanikas - ei saa arvutisüsteemi ka sisse, et üle kontrollida. Samas selgus, et nimekirjas on mitu inimest, kes kindlasti sellele reisile minna ei kavatsenud ja olid loobumisest ammu teada andnud.
Helistas mitmele poole, vahepeal lisandus veel üks proua, keda nimekirjast ei leitud. Meil aga polnud mingit kavatsust maha jääda. Lõpuks tuli näitsikul lausa geniaalne idee meie nimed käsitsi sisse kanda nende mittetulnute asemel, enne aga oli vaja igaks juhuks kontrollida, kas lennukis veel kohti on. Oli just täpselt nii palju kui vaja. Seega - kohvrid lindile, ise turvakontrolli ning viimastena saime me väravatest läbi.
Kogu selle sahmerdamise peale ei jäänud meil sugugi aega endale enam mõnda veepudelit lennukile kaasa osta, aga tühja sellest - peaasi, et lendama pääsesime.
Viis tundi läks üsna ruttu. Sharm el Sheikis uus häda - kuna meie nimesid nimekirjas polnud, polnud meie jaoks ka viisasid valmis. Seal ei aidanud käsitsi vahetamine ega grupijuhi seletused, saadeti teise luugi juurde, küsiti 15 $ nina pealt ja lasti meid siis lõpuks Egiptuse pinnale. Seega on TopTours mulle 15 $ võlgu hetkel. Nirtile muidugi ka.
Tunnike bussisõitu mööda nöörsirgeid tänavaid, mööda suhteliselt ühesugustest hotellikompleksidest ning olimegi oma hotellis. Siin hakkas juba palav, 29 kraadi varjus. Õnneks ei pidanud seekord paika jutud egiptlaste üliaeglasest teenindusest, tubadesse pääsesime suhteliselt ruttu. Loomulikult oli esimene asi riiete vahetamine.
Mõtlesime, mida teha, terve päev ju vaba. Valisime kõige blondiinima tegevuse - läksime keskpäevases kuumuses linna jalutama. Tegelikult pole siin muud kui ridamisi väikeseid hotelle, pikk sirge tee ning taamal kõrguvad suured liivamäed. Mõtlesime, et on ka poekesi, aga siinpool küll mitte.
Üsna lõbus oli, et viimane kui üks vaba takso aeglustas meist mööda sõites kiirust, juht andis signaali ning kutsus meid peale. Loobusime. Keerasime lõpuks otsa ringi ja kõmpisime hotelli tagasi.
Hotelli aias on kena selge veega bassein ja mullivann. Esimese hooga tundus, et vesi on külm, aga polnud ta ühtigi, väga mõnus oli. Päikese käes kuivasime kähku ära ka. Mina uurisin hotelli vastuvõtust, kuidas siinpool wifiga lood on. Täitsa olemas pidi olema, nelja päeva kaart 10 $. Toas on igatahes ühendus väga hale, aga siin vestibüülis täitsa korralik. Asi seegi.
Kellaaeg on siin sama mis Eestis ja praegu on päike loojunud ning üsna pime väljas. Meid ootab varsti õhtusöök, seejärel grupi nõupidamine ning homme on võimalus merele kaatriga sõitma pääseda, ujuda ja snorgeldada. Eks näis, mis sellest välja tuleb, öösel peaksime juba kairo poole teele asuma.
Kui nett püsib, siis kroonika jätkub...
pildil päikesetõus Vahemere kohal
Reisiettevalmistused läksid oma rada - tellimine, kinnitusmeilid, uuesti järelepärimised, raha maksmine, viimaks veel teade, et lend lükkub päeva võrra edasi. Aga täna öösel kell 2 pidime siis lennujaamas olema, viisad saama ja lennukisse istuma.
Kohal me Nirtiga olime. TopToursi leti taga nägin järjekorras veel hulka tuttavaid, kellel kõigil sama plaan. Teretasime, lobisesime, tutvustasin Nirtit mõnedele inimestele. Üksteise järel said kõik kätte oma vautšerid, aga kui järg meieni jõudis, tegi näitsik leti taga suured silmad - no pole nimekirjas, mitte kumbagi kohe. Grupijuhi nimekirjas aga meie kenasti olemas. Tibi paanikas - ei saa arvutisüsteemi ka sisse, et üle kontrollida. Samas selgus, et nimekirjas on mitu inimest, kes kindlasti sellele reisile minna ei kavatsenud ja olid loobumisest ammu teada andnud.
Helistas mitmele poole, vahepeal lisandus veel üks proua, keda nimekirjast ei leitud. Meil aga polnud mingit kavatsust maha jääda. Lõpuks tuli näitsikul lausa geniaalne idee meie nimed käsitsi sisse kanda nende mittetulnute asemel, enne aga oli vaja igaks juhuks kontrollida, kas lennukis veel kohti on. Oli just täpselt nii palju kui vaja. Seega - kohvrid lindile, ise turvakontrolli ning viimastena saime me väravatest läbi.
Kogu selle sahmerdamise peale ei jäänud meil sugugi aega endale enam mõnda veepudelit lennukile kaasa osta, aga tühja sellest - peaasi, et lendama pääsesime.
Viis tundi läks üsna ruttu. Sharm el Sheikis uus häda - kuna meie nimesid nimekirjas polnud, polnud meie jaoks ka viisasid valmis. Seal ei aidanud käsitsi vahetamine ega grupijuhi seletused, saadeti teise luugi juurde, küsiti 15 $ nina pealt ja lasti meid siis lõpuks Egiptuse pinnale. Seega on TopTours mulle 15 $ võlgu hetkel. Nirtile muidugi ka.
Tunnike bussisõitu mööda nöörsirgeid tänavaid, mööda suhteliselt ühesugustest hotellikompleksidest ning olimegi oma hotellis. Siin hakkas juba palav, 29 kraadi varjus. Õnneks ei pidanud seekord paika jutud egiptlaste üliaeglasest teenindusest, tubadesse pääsesime suhteliselt ruttu. Loomulikult oli esimene asi riiete vahetamine.
Mõtlesime, mida teha, terve päev ju vaba. Valisime kõige blondiinima tegevuse - läksime keskpäevases kuumuses linna jalutama. Tegelikult pole siin muud kui ridamisi väikeseid hotelle, pikk sirge tee ning taamal kõrguvad suured liivamäed. Mõtlesime, et on ka poekesi, aga siinpool küll mitte.
Üsna lõbus oli, et viimane kui üks vaba takso aeglustas meist mööda sõites kiirust, juht andis signaali ning kutsus meid peale. Loobusime. Keerasime lõpuks otsa ringi ja kõmpisime hotelli tagasi.
Hotelli aias on kena selge veega bassein ja mullivann. Esimese hooga tundus, et vesi on külm, aga polnud ta ühtigi, väga mõnus oli. Päikese käes kuivasime kähku ära ka. Mina uurisin hotelli vastuvõtust, kuidas siinpool wifiga lood on. Täitsa olemas pidi olema, nelja päeva kaart 10 $. Toas on igatahes ühendus väga hale, aga siin vestibüülis täitsa korralik. Asi seegi.
Kellaaeg on siin sama mis Eestis ja praegu on päike loojunud ning üsna pime väljas. Meid ootab varsti õhtusöök, seejärel grupi nõupidamine ning homme on võimalus merele kaatriga sõitma pääseda, ujuda ja snorgeldada. Eks näis, mis sellest välja tuleb, öösel peaksime juba kairo poole teele asuma.
Kui nett püsib, siis kroonika jätkub...
pildil päikesetõus Vahemere kohal
3 kommentaari:
Daaa. Kadedaks teeb. Meil on jätkuvalt -4 ja saab suusatada. Vaatasin täna,et kui veel veidi lund juurde sajab, siis saame ühise suure aia:)
Päevita ja uju mõnuga!
Ilusat puhkust teile!
Anna ikka infot, kuidas läheb. Päikesega ei maksa liialdada - keldrivõsud, nagu me siin külmas põhjas oleme!
Head puhkust, ja koguge palju d-vitamiini, kevadeni on veel jupp aega :)
Postita kommentaar