Miks nad jäävad?

Ninataga räägib loo naisest, kes elab mehe kontrolli all, aga ära ka minna ei taha. Selliseid lugusid võiks rääkida hulgemgi, usun, et igaüks on mõnda sellist naist kohanud.

***

Naisel on korralik töökoht ja hea palk. Lapsed on suured, nende pärast ei pea muretsema. Kuid sageli ilmub naine tööle sinise silmaga. Mees on viina võtnud ja tema peal pingeid maandanud.

***

Mees ega naine kumbki ei tööta. Naine on töövõimetuspensionär, mees ostab-müüb-vahetab. Üks laps on täiskasvanu, teine käib veel koolis. Üle kahe päeva mees kaine olla ei suuda. Tervis on tegelikult nii läbi, et mitugi korda on kiirabi kokkukukkunud mehe haiglasse viinud. Naine vaatab, mida veel saaks maha müüa, et edasise ravi eest maksta. Saab mees haiglast koju, jätkub kõik samamoodi. Kui naine üle tunni aja kodunt ära on, siis mees kohe helistab: "Kus sa oled, ma tahan süüa!" Ja naine tormab ummisjalu koju.

***

Mees ja naine mõlemad töötavad. Palka saavad kumbki üle keskmise. Lapsi ei ole. Aeg-ajalt on mees mitu päeva järjest kadunud ning naine hädaldab sõbrannadele: "Jälle ta tõmbab kuskil ringi!" Kui mees koju ilmub, on tal võõra parfüümi lõhn küljes.

***

Kas piisab?

Mis neid naisi ühendab?

Ükski neist pole oma eluga rahul. Sõbrannadele kurdavad nad oma rasket saatust küll, aga igasugune soovitus selle muutmiseks midagi ette võtta põrkab tagasi - ta on ju minu mees, kuidas ma lähen ära ja jätan ta saatuse hooleks?

Miks nad jäävad?

Abhaasia abhaasi pilgu läbi

Osseetia koha pealt pean suu kinni, mul lihtsalt ei ole piisavalt infot, et täie kindlusega midagi väita. Aga teine kuum piirkond on ju Abhaasia.

On mul tuttav abhaasi naine, minuga ühevanune, seal sündinud ja kasvanud. Nüüdseks juba aastaid Eestis elanud, keele selgeks õppinud ja kodakondsuse saanud.

Tema nägemuse olukorrast võib kokku võtta ühe lausega: "Ega hiirt ei huvita, kumb kass teda kinni püüda ja nahka pista tahab!" Seega - ei Venemaa ega Gruusia tohiks sellel maal peremeest mängida. Seda nad aga teineteise võidu ju teinud on.

Oma lapsepõlvest meenutas see naine, et abhaasid olid oma kodumaal tegelikult tõrjutud rahvus. Ei olnud abhaasikeelseid koole, hariduse võis saada ainult kas gruusia või vene keeles. Töökohtade saamisel eelistati grusiine, abhaasidele jäid ainult kõige viletsamad kohad. Maa on/oli ilus ja rikas, Musta mere äärne hinnatud puhkuse- ja turismipiirkond (minagi olen seal puhkamas käinud). Aga abhaasidele pudenes sealt ainult raasukesi, kõik rikkus voolas teiste taskusse. Kes vähegi sai, see mujale õnne otsima läks.

Minu käest küsis ta, kas ma tõesti usun, et Venemaa abhaasidest rohkem hooliks kui Gruusia? Mõlemaid huvitab vaid sealt saadav tulu, mis muidugi praeguses olukorras pea olematuks on kahanenud. Suhhumist on vaid varemed järgi ning ega teiste linnadega asi parem pole.

Sõda alustasid kunagi abhaasid, see on tõsi. Venemaa aga leidis sobiva võimaluse oma mõju laiendada. Kui nad Abhaasia Gruusia küljest ära suudaksid kangutada, ei tähendaks see abhaasidele iseseisvust, vaid veel suuremat sõltuvust.

Mis oleks lahendus? Sõda igal juhul mitte.

Programmeeritud hilinemine

Mitte ei saa aru, millise loogika alusel Tallinna Tehnikaülikoolis tunniplaane koostatakse?

Kui üks loeng planeeritakse loodusteaduste majja Raja tänavale ja järgmine peamajja Ehitajate teel, kahe loengu vahe on 15 minutit (tavaline on pool tundi), nende kahe maja vahe on isegi linnulennult pool kilomeetrit, praeguse vahepealse ehituse tõttu aga tuleb parajaid jänesehaake teha ning ühendusvahendiks on ainult nr.11 tramm elik siis oma kaks jalga. pole praktiliselt kuidagi võimalik õigeks ajaks järgmisse loengusse jõuda. Mitte kõik tudengid pole ju treenitud keskmaajooksjad. Isegi praegu juba, kui ei pea tingimata garderoobist läbi astuma, on jama, mis saab veel talvel külma ja libedaga?

No ja kui keegi tahaks vahepeal tassi kohvi või teed saada, on see parem unustada. Vetsugi ei jõua. Nii et äriidee mähkutootjatele: tudengimähkmed! Pruutide jaoks juba on.

Ja hüvasti, seelik ja kõrgekontsalised saapad! Tervist, tossud ja dressid!

Liiga hea, et endale hoida

Puhkus läbi. Tegelikult ametlikult juba mõnda aega, aga kuna vahepeal olen aeg-ajalt tööasjadega tegelenud, sain kauem vabadust nautida.

Netiavarustes komistasin juba jupp aega tagasi nende vahvate eeskirjade otsa.

1. päev.Puhkuselt tulija talutatakse ettevaatlikult ruumi, kus on tööks vajalikud esemed. Ühes nurgas krabistatakse pabereid nii, et need hakkavad meenuma.

2. päev.Tulija saab istuda paar korda töölaua äärde, kuid teda ei sunnita enamaks. Tulijale näidatakse töökaaslaste pilte. Kui see tundub liiga erutavana, lükatakse edasi.

3. päev.Juba peaks katsuma töövahendeid. Töökoha taustmüra ja telefonihelinat lastakse lindilt. Diapositiivilt näidatakse ust ja tulija saab harjutada sealt välja käimist.

4. päev.Psühholoog räägib töötegemise riskidest. Pärast lõunat võib üritada töötamist, kuid kui sõrmed ei pea vastu, lükatakse see kõik edasi.

5. päev.Alustatakse hetkelise istumisega kipsist tehtud ja loomulikult kujundatud, värvitud ülemusega. Katsutakse telefoni ja teisi esemeid. Psühholoog räägib lisa töötegemise riskidest.

6. päev.Antakse töökoha sööklas sooja toitu, võib üritada ettevaatlikult iseseisvat tööd.

NB! ÜLEMUSEL JA TÖÖKAASLASTEL TULEB SUHTUDA PUHKUSELT TULIJASSE RAHULIKULT JA MÕISTVALT. KÕIK KARMID VÕTTED ON PAHAD JA JÕHKER TÖÖST RÄÄKIMINE ANDEKSANDMATU.

Just nii (või peaaegu nii) ma tööellu sisse elangi.

Õunauputuse kõrvalmõjud

On mul aias üks vana õunapuu. Sorti ma ei tea, vanaisa oli kunagi metsast toonud. Ise ta selle puu vilju maitsta ei saanudki, enne kui puu kandma hakkas, tuli sõber Stalin ja saatis vanaisa külmale maale.

Aga niikaua kui mina mäletan, on sel puul alati õunu olnud. Maitse on selline omapärane, mitte liiga magus, aga isegi toorena pole need õunad hapud. Ma ei ole kuskil ega kunagi sama maitsega õunu kohanud. Paar viimast aastat on üsna kesised olnud, hea kui midagigi suhu pista sai. Tänavu aga on oksad lookas ning viimaste päevade tuulised ilmad panevad ubinad üksteise järel maha potsatama. Kuna tegu on suveõuntega, mida säilitada ei saa, mahlaks ja moosiks samuti ei kõlba (õunatükid keetmisel lihtsalt ei lagune), on sedapuhku kõik end nendest juba haigeks söönud. Küll sokutan igaühele kaasa, kes aga võtta viitsib, ikka jääb veel palju järele.

Järjekordset pesukausitäit köögis vaadates tuli lausa ahastus peale. Mahakukkunud õunad lähevad ju kiiresti plekiliseks ning paari päeva jooksul rändab neist suur osa kompostihunnikusse.

Mõtlesin siis, et kuigi nad õiged koogiõunad ka ei ole, võiks siiski proovida. Omaette ooper oli juba õunte puhastamine, pesukausitäiest jäi järele pool suuremat plekk-kausitäit tükke, ämbritäis sodi ja mõned terved õunad. Ühe asja sain selgeks - õunte puhastamise ajaks tuleb Tupsu mujale komandeerida. Päris kahju, et ma last enne ja pärast üle ei kaalunud, teaks, kui suur see "loomulik kadu"oli.

Tainast ma selle mässamise järel enam segada ei viitsinud, kaks pakki "Juubeli" tordipulbrit sai poole liitri veega ära segatud ja pannile valatud. Õunatükid jäid kah just nii suured kui nad olid, ei hakanud väiksemaks lõikuma. Surusin nad enam-vähem taina sisse, suhkur ja kaneel peale ning ahju. Tuli alla ning tund aega küpsetamist. Pere sõi ja kiitis.