pühapäev, 4. oktoober 2009

üle vikerkaaresilla


Pätu
1999 - 2009
















Kümme aastat tagasi, ühel külmal talveõhtul, ootas mind kodus üllatus: musta-valgekirju arvata pooleaastane kassipoeg. Tütar oli juba paar päeva tagasi rääkinud, et meie tänava otsas hulgub üks väike kassike ning keegi teda omaks ei taha tunnistada. Sel õhtul oli siis loomakese kinni püüdnud, põue pistnud ja koju toonud.

Ega siis midagi, sai talle Pätu nimeks pandud, toidukauss ja liivakast kätte näidatud. Kombed tundusid head olevat, mingeid "üllatusi" ei tekkinud, olgugi, et esimesed päevad pesitses kassike peamiselt kõige kaugemas voodialuses nurgas. Tasapisi kolis ümber diivani peale, lubas end silitada ja sülle võtta, tasuks mõnus nurrumine. Kui aga võõraid tuli, kadus jälle voodi alla.
Kassike kosus, muutus julgemaks ning kasvas asjalikuks prouaks. Hiirtel meie majas enam pidu polnud. Korra käis isegi naabriperes puhastust tegemas.

Aastate jooksul "kinkis" ta meile ka mõned pesakonnad pisikesi kiisukesi, küll oli tegemist, et nendele uued kodud leida. Aga kõik said headesse peredesse antud. Viimasest pesakonnast jätsime ühe poja ka endale ning rohkem pisikesi ei toodud.

Mõned aastad tagasi oli Pätu lausa mitu kuud kadunud. Nagu hiljem välja tuli, elas samal tänaval ühes õues. Perenaine oli väga rõõmus, kui sai kassi meile tagastada - hästi hoituna pealegi. Sellest peale aga pidasime teda rohkem toakassina, millega ta ise üsna rahul oli, õues jalutas ainult soojadel suvepäevadel.

Hoolimata väga heast söögiisust hakkas kass millegipärast kõhnuma, muidu aga oli ikka erk ja mänguhimuline. Täna hommikulgi maiustas veel kalaga. Õhtul aga oli selge, et nüüd on need asjad siis sedasi....

Olgu sul seal vikerkaare taga priskelt hiiri ja maitsvaid krõbuskeid!

6 kommentaari:

Aire Murd ütles ...

Miisu poolt ka paid Vikerkaare taha:(

enetimm ütles ...

Milline kena kiisu... nii kahju...

Anonüümne ütles ...

Kukupaikene, mis toimub?
Kiisukesele aga rõõmsat mängulusti ka sealpoolsuses...

Segasumma Saara ütles ...

Oijah, mina siin ka juba murelikult mõtlen vahete-vahel, et vanem kass kah 10-aastane. Kole kohe mõelda, kui nii lähedane pereliige vikerkaaresilla poole teele asuma peaks ühel päeval. Ja ometi ilmasambaks pole veel keegi jäänud.

Ja tõesti, sul neid kurbi teateid viimasel ajal kuidagi üksteise järel tulnud. Südamest kaastunne ka su onu lahkumise üle. :(

Minuke ütles ...

Olid tõesti meil kassivabad ajad, mil hiired kippusid peremehetsema. Kleenukesest üleaedsete Pätust ei osanud esialgu miskit erilist arvata. Väikese kondiga sale loom tundus pigem pelglikuna ning võttis koha sisse keset meie ingliselordi-lõikega veinipunast tugitooli. Sealt ta päeva meie tegemisi piidles ning ise liikus ringi peamiselt öösiti. Muret tekitanud hiirest vabanesime umbes nädalaga.
Head teed, Pätu. Priskeid hiiri ja pehmeid tugitoole vikerkaaresilla taha.

Eve Piibeleht ütles ...

Sul on tõesti keerulised ajad :(. Pea vastu ja Pätule head teed.